The Staffan Burenstam Linder Scholarship

Eile päeval jõudsin juba Aalborgi tagasi. Käisin esmaspäeval Rootsis, Stockholmis stipendiumi kätteandmise pidulikul tseremoonial. Minek iseenesest nägi välja nii, et pühapäeva öösel vastu esmaspäeva istusin rongi peale, mis sõitis umbes 6 tundi Kopenhaagenisse - üritasin rongis magada, aga see osutus suht raskeks, kui kogu reisi vältel tuled olid vagunis täisvõimsusel ja aeg-ajalt teatati, et mis peatuses me ikka nüüd oleme ja millal järgmisesse jõuame... Kopenhaageni lennujaamas oli mul natuke üle 2 tunni vaja oma lendu oodata, aga see läks suhteliselt kiiresti, üldse sujus logistiliselt reis päris hästi, ise kartsin, et äkki mõni lend hilineb ja siis jään millestki maha või jään niisama millestki maha:) Aga ei, pigem oli aega ülegi...Stockholm School of Economics on päris Stockholmi kesklinnas (vähemalt mulle tundus see nii) ning hostel, kuhu mind pandi, koolist otse üle tee. Kuna jõudsin umbes kell 12 juba hostelisse, siis jäi mul enne tseremooniat natuke aega, et Stockholmis ringi jalutada. Tseremoonia ise oli alles kell 17, aga saime enne Andersi sekretäriga (Monica) kokku veerand viiest, kes meile natuke tseremoonia käiku selgitada lubas.
Käisin siis natuke vanalinnas ringi ja palju suuri ja uhkeid maju oli, aga Tallinna vanalinn meeldib mulle rohkem. Tundus lihtsalt, et need majad seal ei olnud eriti vanad v.a. kuninga loss (või kuidasiganes seda kutsuma peab), mis oli muljetavaldav, aga sissepääs tasuline. Tegin paar pilti ka:)































Jõudis siis aeg kätte, kui kooli pidin minema. Sattusin kohe kokku 2 teise stipisaajaga, kelleks oli Marija (minu kursuselt) ja Dimitri (aasta noorem minust koolis), kusjuures mõlemad on SSE tudengid Stockholmis. Kool väljast nägi välja selline:















Monica rääkis siis, et tseremoonia on väike ja võibolla palutakse meil ka midagi õelda ja tänada, aga üldiselt pole see midagi suurejoonelist. OK, mõtlesin siis et äkki oleksin pidanud midagi ette valmistama, et mida ma nüüd ütlen aga samas oli juba natuke hilja ka - tagantjärgi tarkus:) Marijal oli nt kõne ette valmistatud. Siis oli veel natuke aega viieni, aga Monica arvas, et näitab meile kooli (hetkel olid seal suured renoveerimistööd käsil ja päris palju koolist oli nagu ehitusplats) ehk siis mul poleks niikuinii aega jäänud kõne ette valmistamiseks. Ja siis kohtusime fondi esimehega, kes ka niiõelda muuseas mainis, et palume siis teil ka sõna võtta ja õelda, kuidas selle stipi saamine teie elu muudab. Samal ajal mina mõtlen, et "I'm screwed" aga naeratan, et jajah ja okok:) Kartsin, et kui ikka päris ämbrisse astun sellega, äkki ütlevad, et "sorry", aga me otsustasime ümber, ja sa ei saagi stippi:P
Kui kõnepidamisaeg kätte jõudis, siis mäletan, et hakkasin rääkima midagi kuidas ma teada sain, et stippi sain ja kui õnnelik ma olin, et nüüd saangi kooli minna ja õpingutele keskenduda ja siis tagasi Eestisse tulla, et siin midagi korda saata, aga väga rohkem ei mäleta mis jama ma seal ajasin, aga seda võin küll öelda, et see läks kiiresti:) vastukaaluks sellele (minu meelest ülipikale) kõnele, mis Dimitri enne mind pidas...
Kui tseremoonia ja banketiga ühel pool siis ostustasime kolmekesi, et peame nüüd ikka tähistama ka oma stipisaamist. Kogemata sattusime ka ühe teise lätakaga minu kursuselt kokku, kes samuti SSE's õpib ning läksime kõik koos pubisse istuma. Suht vaikne õhtu oli, aga tore oli vanu kursakaaslasi üle pika aja näha...
Järgmine hommik pidin kuue ajal juba tõusma, et lennujaama sõita ja juhtus nii, et mu telefoni aku sai millalgi öösel tühjaks. Natuke vedas, et niipalju veel vastu pidas, et mind hommikul üles äratas, aga edasi ei teadnud ma terve päev mis kell oli, kui just ei näinud hostelis, lennujaamas või rongis kuskil kella. Aga sellest polnud ka midagi ja sain oma sõidud ikka kõik tehtud. Kohe kui rong Aalborgi jõudis, jooksin bussi peale ja sõitsin kooli, nii et täpselt jõudsin oma esimese päris loengu teise poolde!