Roadtripp alga!

Esimene päev oli 8. oktoober 2013, sõitsime põhja, Pinnacles'i vaatama. Kõik oli uus ja põnev nagu alguses ikka. Me ei teadnud täpselt kas tohib või ei tohi niimoodi lihtsalt parkida ükskõik kus ja öösel autos olla. Hiljem saime teada, et WA's väga ei lubata lihtsalt igal pool ööbida, aga õnneks leidsime me kohti. Paljudes kohtades olid ka "no camping" sildid üleval. Sellistest kohtadest hoidsime eemale. Alguses arvatavasti pabistasime rohkem kui oleks vaja olnud, et keegi tuleb ja satume pahandustesse. Nüüd teame paremini ja eriti Kaare on osav heade magamiskohtade leidmisel.

Tasuta grillid parkides:
Austraalias on popp hea ilmaga minna parkidesse ja seal mõnusasti aega veeta. Selle tarbeks on väga tihti parkidesse üles pandud tasuta või pisikese summa eest opereerivad grillid. Ja grilli all siin mõeldakse hot-plate või selline grilli plaat õige restgrilli asemel. Väga super idee ja paljud kasutavad seda kokkusaamisteks või piknikute pidamiseks või isegi sünnipäevade tähistamiseks. Me kasutame ka grille kui mõne lähedusse satume, mõnikord võtab söögitegemine siis natuke rohkem aega aga meil pole üldjoontes kuhugi kiiret.

Ööbimiseks oleks mitmeid variante. Võiksime ööbida backbackeritele mõeldud hostelites või karavanparkides. Aga mõte ju minivaniga oli just see et hoiame selliste kohtade pealt raha kokku ning ööbime autos. Karavanparkides küsitakse mõnikord ikka väga soolaseid hindu, 20-30 dollarit öö eest. See oleks liig mis liig.

Oleme proovinud leida kohti, kus oleme enam-vähem kindlad et keegi meid ära ajama ei tule. Enamuses on selleks olnud teeäärsed puhkepeatused, paaril korral oleme leidnud kenad tasuta kämpingukohad ja on ka juhtunud et oleme parkinud äärelinnas kuskil suvalisel tänaval ja seal silma looja lasknud et siis hommikul varakult vehkat teha enne kui keegi oleks saanud protesteerida. On olnud paar naljakat seika, kus üritame ennast auto taga peita kui keegi mõõda sõidab, sest ei taha tähelepanu äratada, aga tagantjärgi mõeldes tegi see meid arvatavasti rohkem kahtlasteks kui ise arvasime :-) Nüüd kasutame igapäevaselt app'i WikiCamps Australia, super app kohtade leidmiseks.

Tavaline päev koosneb kiirest hommikusöögist ja siis asume teele. Enamasti kuhugi kus on infokeskus. Uurime kohalike vaatamisväärsuste kohta ning siis asume uudistama. See tähendab siis enamasti ringi sõitmist lähiümbruses või ka järgmisesse asulasse või linnakesse. Mingi hetk pealelõunal hakkame otsime kohta kus saaksime õhtusööki teha ja kohta kus saaksime ööbida. Mõnikord on need üks ja sama koht, aga tavaliselt pigem mitte. Räägime läbi mis võiks olla järgmise päeva sihtpunkt ja poeme põhku. Ja siis järgmine päev uuesti...

Kalalkäik:
Esimesed paar nädalat oli Kaarel mingi kalalkäimise maania peal. Ostsime Kmartist 7 dollari eest ridva ja sellega sai mitmes kohas "kalal käidud". Peamiselt mina istusin ja vaatasin kuidas Kaare midagi ei püüdnud. Seda selle pärast et me kumbki ei tea vähematki kalastamisest ning enamus ajast kasutasime plastikjullasid mis koos ridvaga tulid. Natuke haaval uurisime kohalikelt kalameestelt et kuidas ja millal ja kus jne on hea kala püüda ja nägime kuidas teised seda tegid. Iga kord õppisime midagi uut :-) Ühel korral saime mõne pisikese kätte ka ja grillisime need ja tegime enda fish and chips' a la Kaare. Polnud just kõige parem, selline veidi kummimaitseline, aga põhiline oli kogemus :-)

Kirjutan mingi aeg hiljem muljed kohtadest, kuidas käime veine maitsmas ja natuke autojamadest, aga ennekõike panen siia asju enda jaoks kirja... Tahtsin lihtsalt miskit kirjutada kuna see blogi ja üldse blogimine on unarusse jäänud. Keeruline on see blogimisevärk kui oled pidevalt teel ja elad autos :-)

Esimesed kolm kuud Austraalias vol 2

Panin Gumtree'sse kuulutuse ülesse, et olen kogemusega ettekandja ja baaritöötaja ning juba varsti sain kõne Belvidere Bar and Bistrost, et kas ma saaksin nägu näitama tulla ja intervjuule, aga arvasin et vahet pole sõidan rattaga või lähen pool teed rongiga aga küll ma kohale jõuan. Esimene tööots ikkagi ning väga põnev oli! Kaare'l oli juba tema esimene tööots Austraalias tehtud - ta koristas ühe keskealise Korea naise aeda ja tegi värvitöid. Esimene kord läksin terve tee rattaga, kokku sõtkusin pedaale tunnikese, aga kohale jõudsin :) Vähemalt oli ilm ilus ning enamus ajast nautisin sõitu, välja arvatud siis kui veidi ära eksisin... Sel päeval kutsuti mind ainult vestlusele nagu hiljem teada sain ning järgneval päeval oli mul siis esimene tööpäev.

Kuna ka Kaare'l oli tööd vaja siis loomulikult küsisin, et ega neil pole vajadust veel kellegi järele ja ennäe imet, neil oli just kedagi vaja kööki appi ning ka lihtsalt igale poole kuhu vaja abistama ehk all-rounder. Lubasin siis, et Kaare saadab oma CV ja sellega jäi pall nende väljakupoolele. Järgmisel päeval sättisin ennast tööle minekuks valmis ning Kaare tuleb nägu naerul tuppa ja ütleb, et tema tuleb ka. Kohe ei saanud arugi et kuhu sa nüüd tuled, aga tuli välja et nad oli Belvidere'st helistanud ning tahtsid et ka Kaare samal ajal tuleks. Super! Väga hästi tuli seekord välja!

Kahjuks jätkus meile tööd ainult nädalaks pluss mulle väideti et olen "too classy" et baaris töötada ja seetõttu nad ei tahtnud mind pikemalt hoida, võta näpust, ei tea...

Igastahes peale nädalast pausi tegin sama trikki uuesti, seekord Victoria Park Hotel'is. Ja jällegi saime mõlemad samal ajal palgale, kuid uuesti jätkus meile tööd vaid nädalaks. Isegi kui see koht on palju rohkem "classy" :) siis ei saanud me korralikku põhjendust, et miks meid lahti lasti... väideti, et nad on overstaffed vms, aga siis paar nädalat hiljem kui jälle Gumtree'd tsekkisime, siis otsisid nad uuesti waitstaff ja barstaff'i. Jällegi pole me selle pärast väga muretsenud ning leidsime nädala pärast uue koha.

Seekord kandideerisin mehhiko restorani nimega Pancho's food runner'iks ehk toidujooksjaks. Sain põhimõtteliselt kohe vastuse, et tule homme proovipäevale ning ütlesin siis Kaare'le, et kandideeri ka! Ta saatis oma CV ning sai vastuseks, et "näen, et sinu tüdruksõber tuleb meile homme proovipäevale. Vaatame kuidas tal läheb ning siis vaatame edasi". Ma pole kindel kuidas ta meie CV'dest selle täpselt välja luges, aga ta pani täppi ning Kaare vastas talle, et "ma olen kindel et tal läheb proovipäeval väga hästi ning arvatavasti me siis varsti näeme". See vastus meie uuele bossile meeldis ning selle peale kutsus ta meid mõlemaid jällegi koos proovipäevale samal ajal :)

Igas kohas on olnud omad karakterid ning huvitavad inimesed, aga Pancho's töötasime koos rohkem inimestega kui varasemalt.

Belvidere's oli lõbus ja sõbralik kokk Peruust, kes pakkus kanakoibi kui mul kõht tühi oli ja Michelle, kes ka keskealiselt elas nagu backpacker (nii ta väitis) ja Emily, kellele meeldis teisi taga rääkida, aga oli alati väga sõbralik, pluss Ray, Peter, Sam, Trevor.

Victoria Park Hotel'is ei jõudnudki väga paljude nimesid ära õppida, aga ka endale meenutuseks panen siis kirja keda mäletan... Nikki aitas mind esimestel päevadel orienteeruda ja andis juhtnööre mida ja kuidas teha, siis oli veel managerid Daniel, Mark, ja Paul, kes meid vallandas. Ja Helen, kes töötas kontoris ning tahtis teada kuidas kalasaba patsi teha ühel päeval kui ma olin endale kalasaba teinud. Kahjuks ei jõudnud ma seda talle õpetada.

Pancho's jooksin toiduga köögi ning restorani vahet ja puutusin kokku nii köögitöötajatega kui ka kogu ettekandjate-armeega. Armee selle pärast, et neid oli palju, aga tihtipeale suutsid ikkagi kõik kuskil kaotsis olla nii, et polnud kedagi, kes aitaks mul toidu kandikult ära tõsta. Köögis olid kokad Stefan, Tommy ning Ross. Stefan oli see kes meid palkas. Tommy oli pisike, aga lõbus, tema oli peakokk. Ross oli meie lemmik, sest ta alati naeratas ning tundus üldiselt tore inimene olevat. Köögis kuulis pidevalt eri keeli. Stefan ja Tommy rääkisid omavahel prantsuse keelt mõni kord, ma kahtlustan, kui nad tahtsid kellegist taga rääkida. Siis Dal oli Koreast ning rääkis ühe ettekandajaga Adamiga mõnikord korea keeles ning Katerina ja David köögist olid Columbiast ning rääkisid omavahel hispaania keeles. Siis oli köögis veel Luka, ja jooksjad Ace, Anna, Tui, Charize, George ja nii edasi, sest jooksjad vahetusid üleöö, täpselt nagu ka ettekandjad, välja arvatud Daniel. Ettekandjatest mäletan veel Massimo't, kes alati väga valjusti ja valesti laulis kui kellelegi sünnipäevalaulu lauldi. Baari taga oli Morgan, kes juba esimesel päeval Kaare peale solvus sest Kaarele meeldib veidraid kommentaare teha ning tema võttis seda kui solvanguna. Ja Mirna ja Niel, kes meie timesheet'e allkirjastasid. Pancho's oli ka see hea et saime tagasisaadetud või ülejäänud toitu koju kaasa võtta, need paar nädalat me toitusime mitte just kõige tervislikumalt - burritod, fajitad, nachod ning tacod.

Pancho's juhtus ka palju muud "lõbusat" sest nende süsteem külvas kaost ning segadust, mis ka ülepäeviti vilja kandis, nimelt lendasid köögis asjad ringi kui kokkadel oli halb tuju või ettekandjad tegid vigu, mis juhtus igapäevaselt, kuna iga päev oli keegi uus, kes ei teadnud kuidas asjad käivad. Siis käisid managerid ning omanikud köögis enda viha välja valamas ja karjumas kui vigu tehti ja üks kord sai keegi kes oli pähkliallergik pähklikastme oma fajitadega, see oleks võinud väga halvasti lõppeda. Lõpuks nägin kuidas ettekandjad läksid näost valgeks kui nad avastasid, et on teinud vea ning juba teadsid, et chef sõimab nende näo täis... õnneks mul polnud sellist vastutust ning pean ka mainima, et polnud suurt võimalust selliseid vigu teha, aga kokkuvõtvalt oli seal töötamine põnev. Kõige selle tipuks maksid nad alla miinimumpalga niiet see ei olnud hea motivaator, et oma inimesi hoida tööl kauem kui mõni nädal. Ja siis oligi iga päev keegi uus ja jätkuvalt tehti vigu... surnud ring, minu arvates seal head nahka tulla ei saa. Aga siiski huvitav kogemus ja nüüd proovime kas saame neilt vähemalt miinimumpalga kätte, sest see mis me seal saime polnud tegelikult seaduslik, ei teagi kuidas selline äritegevus pikaajaliselt on olnud jätkusuutlik ning miks töötajad sellega lepivad... no meie leppisime ka kuni Kaare lahti lasti ning mina ära tulin, aga nüüd proovime tagantjärgi raha kätte saada. Eks ta oli parem kui mitte midagi, aga naljakas on mõelda et nädala töö eest Pancho's sain ainult paarkümmend dollarit rohkem kui 2 päeva töö eest Seaview Hotellis. Seaview on meie viimane töökoht Fremantle'is.

Viimane ja tasuvaim tööots oligi Seaview hotellis. Alguses töötasime bistroos ja natuke ka baaris, aga lõpuks ainult värvisime tubasid, kaks nädalat järjest :-)  Värvimistööd saime ka kuidagi kokkusattumise tulemusel vms sest algselt otsis omanik Tony just bistrosse ja baari inimesi. Värvimist ta nagu mainis möödaminnes ja palgaläbirääkimised olid läbi sms'i ning kokkulepe suuline. Aga saime hea diili, oma arust vähemalt... Asjad kujunesid päevadega, alguses oli veidi korralagedus et kuidas me siis nüüd seda tegema hakkame, aga lõpuks pidasime timesheete ja töö sai ka oma rütmi sisse. Tegime ühe toa umbes pooleteise päevaga, võtke arvesse et suurt kvaliteeti nad taga ei ajanud :) Esiteks tühjendasime toa mööblist, katsime põrandad, maskeerisime aknad ja bordoo või kuidas seda tapeediäärist kutsutakse ja siis läks värvimiseks! Tegime toale nn uuenduskuuri - seinad said uue värvi ning ka lae tegime üle. Lihtne! Kaare pidi ka mõned augud seinades ära lappima. Olen varem ainult aknaraame värvinud ja Orissaares vintskappi, aga nüüd olen kogenud värvija :)  Hea praktika juhul kui tulevikus oma korterit/maja vaja värvida... Põhiliselt oli meie ülemus manager Sarah ja mõnikord käis ka Tony vaatamas mida teeme. Tunnid panime ise kirja ja mõnikord juhtus et me polnud just kõige efektiivsemad, aga õnneks oli kokkulepe tunnipalgaga. Koht oli tore, aga töö muutus tüütuks ning otsustasime et on aeg liikuma hakata.

Seaviews olles sai meil täis ka kolm aastat koos, ainult et me mõlemad unustasime selle õigel päeval. Õnneliku juhuse tahtel käisime aga õigel õhtul bistroo õhtusööki söömas, mis oli meie boonus ja kokkulepe osa peale esimest päeva värvimist, niiet saime kahekesi terves restoranis üksi romantilist õhtut veeta. Õhtuti oli seal harva keegi söömas. Alles 2 päeva hiljem avastasime, et me ikkagi tähistasime, ainult et ise ei teadnud seda tol hetkel :)

Kaare sünnipäeval augustis käisime Perthi loomaaias ja eri kohtades tasuta asju saamas, sest paljudes kohtades saab sünnipäeval ja selle ümbruses tasuta nänni ja miks mitte seda ära kasutada! All pilt mõnedest asjadest ning õnnelik Kaare.

Käisime vaatamas kuidas Perth Mintis kulda valati ja katsusime kullakangi. Lugesime kuidas inimesed siia tulid ja väga algsetes tingimustes lootsid Austraaliast paremat elu leida... Ja mõned vähesed leidsid ka...

Auto ostmine oli pikk protsess. Me ei teadnud palju asju, millele täheldanud pöörata jne. Käisime palju kaubikuid vaatamas, aga head ja/või odavad autod läksid nagu soojad saiad. Mitmel korral osteti auto meil otse nina all ära enne kui saime seda üle vaadatagi. Teistel kordadel olime liialt ebakindlad auto tegeliku väärtuse osas ja kas ootasime liialt kaua või tegime liiga madala pakkumise. Vaatasime ka ühte, mida müüsid eestlased ja suutsime ühe mehe valge dressipluusi mootoriõliga ära rikkuda... 

All kompilatsioon piltidest, kui Kia Pregio ostsime. Tal on mõned eripärasused mida oleme avastanud aga üldiselt sõidab kenasti. 

Perth AQWA - Austraalia mereelukad on veidike hirmsad. Käisime neid akvaariumis klaasi tagant vaatamas sest Kaare ei lähe muidu vee lähedalegi va kui ta teab et seal kindlasti midagi ei ole nagu bassein näiteks. Nägime stingray'sid ja haikalu ja palju muud huvitavat. Panen siia mõne pildi, sest tekst sellele kogemusele väga au ei anna.  

Mitmel korral on Kaare üritanud oma lohet lennutada ja mitmel korral on see ebaõnnestunud, aga ta vedas selle terve tee Taanist kaasa niiet ta ei andnud alla. Lõpuks kui lohe lendama saime, tegi kõva tuul too katki. Nüüd sellest hoolimata otsib Kaare ikka kohti, kus lohet saaks lennata. Kuigi üks tiib on veidi katki, siis saab taga lennata kenasti. 

Nagu varem kirjutasin, siis elasime viimasena Fremantle's Seaview hotellis, see oli kokkokkulepe osa, maksime 150 dollarit üüri nädalas. Hotellis elas veel teisigi, kes kas töötasid Seaviews või selle läheduses. 

Õhtuti istusime mõnikord terrassil grilli juures ja see tekst ja mannerismid mida seal näha sai meenutasid mulle mõnikord Austraalia seriaali nimega Housos. Kus juures üks meestest oligi originaalselt pärit Sunnyvale'ist, kust ka seriaali tegelased pärit on. Ei oskagi mitteteadjatele selgitada kuidas see täpselt välja nägi aga naljakas oli küll mõnikord. Iga õhtu joodi õlut või midagi. Kõik olid väga toredad ja sõbralikud - alati pakuti juua ka meile :-) Turvamees Ben oli meiega sarnase kokkulepega Seaviews tööl, Jaz töötas mingis ehitusfirmas ja tegi katuseid veekindlaks, siis oli seal veel üks naine, kes töötab pagariäris ja meile tasuta croissante ja saiakesi tõi ja tema elukaaslane, kes ka ehituses töötas. Baaris töötasime koos Cameroniga, Iirimaa tüdruku Cristine ja ühe saksa backbackerite paariga Frauke ja Jannik. Köögis oli 2 kokka, üks oli sõbralik ja tore mees, teine oli kreisi taktitundetu britt, aga õnneks meeldisime me talle ja seetõttu suhtus ta meisse hästi, paljudel nii ei vedanud ;-) 

Peale Seaview'd võtsime suuna põhja Pinnacles'ide suunal, aga sellest ja meie roadtripi seiklustest kirjutan teinekord. Sinnamaani "Have a good one!"

Esimesed kolm kuud Austraalias

Tungival nõudusel kirjutan veidike ka siia blogisse minu ja Kaare hiljutistest seiklustest :) Kellel rohkem huvi siis saab jätkuvalt meie tegemisi näha siit: http://remembertobeawesome.blogspot.com.au/

Nüüdseks umbes kolm kuud tagasi maandusime esimest korda Lääne-Austraalia pealinnas Perthis. Peale õhtust-öist lendu jõudsime varahommikul unistena kohale ja olime põnevust täis aga ka teatud määral väsinud nii nädalast Hong Kongis kui ka lendamisest. Tänu endisele kolleegile Kadrile oli meil juba elukoht Perthis klaaritud ja pidime ainult maja üles leidma. Esimese raksuga läksime kohe vale bussi peale, mis viis meid lennujaama parkla ringile - olime lihtsalt nii ärevuses et ei jõudnud õiget bussi oodata!

Esimesed päevad möödusid vaikselt - seadsime endid uude kohta sisse ja käisime lähiümbrust uudistamas. Sel hetkel kasutasime ühistransporti ning käisime ära King's pargis, jalutasime mööda kesklinna kaubatänavat ja käisime Heirissoni saarel, kus nägime esimest korda kängurut! Kartsin, et äkki kängurud tulevad ja virutavad, aga tegelikult olid nad väga sõbralikud ning inimestega harjunud.

Vaade linnale King's pargist

Esmamulje oli, et täitsa tavaline linn ja ei olnudki hirmus suurt vau-efekti ega midagi. Olid palmipuud ja ilusad ilmad, mis oli tore. Pargis Austraalia taimi uudistades ei jäänud ka midagi erku silma, aga arusaadavalt - saabusime ju Austraalia talve. Igastahes peale kahte tuuri pargis koos giididega, tunnen, et oskan rohkem siinset mitmekesist floorat hinnata. Isegi kui esmapilgul näeb kõik suhteliselt ilmetu välja (muidugi välja arvatud palmipuud :-)).

Uuteks maja naabriteks olid Kardi ja Jako Eestist, Miles Austraaliast, Ahmed Saudi Araabiast ning Guillaume Prantsusmaalt. Peale juba paari nädalat kolis Guillaume välja, ta läks Prantsusmaale tagasi. Nüüd elab tema toas Rhys, kes on austraallane. Guillame väljendas ennast väga värvikalt, mistõttu nüüd aeg-ajalt kui on midagi, mis on eriti hea või maitseb eriti hästi, siis oleme naljatledes temalt üle võtnud väljendi, loomulikult üle-paisutatud pranstutse aktsendiga õeldud, "its faking guuud". Nüüdseks on ka Ahmed oma kodumaal tagasi ja tema asemel tuli meil majanaabriks Kim. Kim'i nägime vist vaid nädalakese enne kui Tate tänava majast välja kolisime. Miles viis meid sushit sööma ja Fremantle'i vanglat vaatama teisel või kolmandal nädalal Perthis (sellest ka paar klippi meie reisiblogis). Kadri ja Jako võtsid meid kohe soojalt vastu ja andsid head nõu, kuidas tööd leida. Käisime ka nendega esimest korda Austraalias kinos ja paaril laupäeva varahommikul puuvilja-juurvilja turul shoppamas (ka sellest on video reisiblogis üleval).

Fremantle'is kohvikutänaval märkasime lahedat ideed, kuidas inimesi saada rohkem raamatuid ostma

Päris alguses oli mul mõte, et kohe maandudes hakkame tööd otsima, kuna olin kuulnud, et töö leidmine pole ka Austraalias teab mis kergete killast ülesanne, ka siin annab masu tunda. Pluss tahtsin kohe raha teenima hakata. Kaarel oli teine arusaamine. Tema tahtis nädala-paar puhkust pidada. Selle arusaamatuse tõttu olin kohe alguses stressis, et kuidas nii saab, et puhkame ja mingit plaani pole. Ja olime Kaarega mingi hetk veidi riius, sest meil olid erinevad arusaamad tegevusplaanist, aga lõpuks saime kõik selgeks räägitud ning see oli mulle isegi hea õppetund, et polegi vaja kogu aeg rabeleda ja tööd teha rabada. See on ka omaette oskus - kuidas aeg maha võtta ja lihtsalt olla :-)

Austraallastel on taaskasutus enamasti võõras teema (välja arvatud riided ja sellised asjad, mida mõnikord annetatakse ja siis saab neid kaltsukatest nimega Salvos osta) - kogu oma prügi (muidugi va olmeprügi) pannakse tänavapervele. Meil oli üks eraldi prügikast, kuhu läks klaas, paber, papp, plastik ja metall, aga muidu isegi baarides klaasi ei sorteerita, sest pole pandisüsteemi.

See jäi kohe alguses silma, et tänavaääred olid mööblit ja kodutehnikat ja muud pudi-padi täis. Kord kuus või paari kuu tagant sõidab suur prügiauto ja koristab tänavad ära. Tihtipeale ei ole asjadel ka midagi viga, eestlane mõtleks vast, et kui midagi ei tööta või on katki, eks siis ikka viskad ära, aga ei. Ostetakse uus ja parem mööbel, vana visatakse tänavale. Ostetakse suurem telekas või külmkapp vms, vana läheb tänavale. Ja nii edasi ja nii edasi... eks see on nende süsteem... või lihtsalt on vaja pisut parandamist, siis ei viitsita sellega tegeleda, vaid ostetakse lihtsalt uus - just nii sain mina endale täiesti töökorras ratta, pumpasime kummid täis ja andsime natuke õli ja oligi olemas. Ratast tänaval nähes, olime üllatunud, et kas tõesti visatakse pealtnäha korralik ratas nii lihtsalt ära ja küsisime omanikult, kes just sel hetkel hoovis askeldasid ja koristasid, et miks rattad ära viskate, siis selle peale kosteti et "if it needs fixing, we don't want it". Aga nagu ütlus käib, siis ühe mehe prügi on teise mehe varandus (vähemalt inglise keeles on selline ütlus). Kokkuvõtvalt saime me endale sel moel tuppa riiuli ja kapikese jalanõudele ning öökapikese voodi kõrvale. Lisaks minu rattale, sai ka Kaare endale erinevatest osadest kokku pandud jalgratta ja veel paar töötavat või vähem töötavat ratast, mis ta siis hiljem Gumtree's maha müüs ja 110 dollarit kasumit teenis - kutsusime seda Kaare rattapoeks. Pluss talle hirmsasti meeldib rataste kallal nokitseda ja neid parandada, niiet see oli nagu boonus, et lõpuks ta ka selle arvel sai veidi raha teenida.

Harry't oli alati kuulda, sest tal oli kaelarihma küljes pisike kellake

Veel üks boonus Kaare jaoks oli see et meie naabriks olevatel landlord'idel on neli kassi. Üks must kass nimega Harry oli eriti sõbralik ning talle meeldis ka meil külas käia. Kaare muidugi igatseb väga meie Kitty't ning siis igal võimalusel ta paitas ja kaisutas Harry't. See kass on ka erakordselt eriline kass selles suhtes, et ta alati tahtis, et keegi teda paitaks ning sügaks ning oli väga sotsiaalne kass. Michelle (meie landlord) ütles, et igal nende kassil on oma lemmikud kelle juurde nad lähevad ja Harry'le meeldis meil külas käia, võibolla oli selle põhjuseks ka see, et Miles andis talle peekonit... kes teab :-)

Siinkohal lõikan selle postituse kaheks ja jätkan juttu uues postituses. Järgmises blogikandes kirjutan veidike meie tööotsingutest, kuidas me käisime loomaaias, kullakamakaid vaatamas ning haikalu uudistamas. Lisaks saate lugeda kuidas me endale auto soetasime ja kuhu me praeguseks oleme omadega jõudnud! Püsige lainel!

Head pulma-aastapäeva!

Minu kallitel vanematel täitus täna 30. pulma-aastapäev!
Kuna kahjuks oleme selle suure sündmuse ajal kaugel ära, siis saadame tervitused läbi videopildi:)

Anni ja Kaare

Remember to be awesome!

Tere-tere, vanakere!

Oleme hetkel Hong Kongis ja edasi läheb reis Austraaliasse... meie Austraalia tripi tarbeks tegin eraldi reisiblogi, siia http://remembertobeawesome.blogspot.com.

Peamiselt on plaanis sinna üles panna videoid ja mõnikord äkki kirjutan natuke ka siia blogisse, aga peamiselt ikka kirjutan/update'in reisiblogisse...

Esimene video on juba üleval, minge vaadake :)

Palavad tervitused Hong Kongist,
Anni ja Kaare

Makeupaften ehk ärasaatmispidu

Täna oli meie viimane õhtu Silkeborgis ja selle tarbeks olin juba mitu nädalat varem planeerinud väikese kokkusaamise. Kõigepealt läksime Body Shopi, kus saime veeta kaks tundi ja nautida endale meigi tegemist ja hiljem läksime istusime veidi kohvikusse ja tsillisime, rääkisime juttu.

Body Shopis olevat see võimalus ammu juba, et saab tulla sõbrannadega ja siis tehakse sulle 50 DKK eest meik ja antakse nõu jne, eesmärgiks muidugi Body Shopi tooteid müüa, mis neil ka täna õhtul edukalt õnnestus:) Mina küll midagi ei ostnud, aga teised küll... soovitan minna poodi aega veetma, kui Eestis ka selline võimalus on. Tore oli näha kuidas teistele meiki tehti ja veel toredam kui endale tehti. Lasin endale teha dramaatilise sinise silmameigi, kahjuks meik kaua ei kestnud, aga sinnamaani oli päris ilus:)

Õhtul peale jooke jätsime kõigiga keeltekoolist hüvasti ja nüüd üritab Kaare oma kotti pakkida. Meil on veel homme natuke aega enne kui Glostruppi sõidame ja mina plaanin homme kotti pakkida... see on ka ikka väga viimasele minutile jäänud... aeg kuidagi kadus käest ära nii Eestis olles kui ka juba Taanis tagasi olles ja pakkides.

Aga üldiselt on väga põnev ja ma ainult loodan et midagi tähtsat maha ei jää!

Uued tuuled

Peagi on aeg uuteks seiklusteks, nimelt plaanime Kaarega aastaks Austraaliasse minna... töötama ja puhkama ja reisima ja maailma avastama...

Nüüdseks on juba ka ostetud lennupiletid ning ka Hong Kongis hostel bookitud. Palju veel jäänud pole - lendame juba 17.juuni. Aga enne sõitu tulen veel viimast korda Eestisse 5.juuni hilisõhtul ning tagasi Taani 11.juunil, et asjad kokku ja pakitud saaks.

Peale sõiduks valmistumist, olen hetkel hõivatud keeltekoolis käimisega ning eelmine nädal alustasin ka Photoshopi kursustega, niiet iga päev käin koolis :) Paar nädalat tagasi käisime ka keeltekooliga Kopenhaagenis ekskursioonil - käisime Folketinget'is, paadiga sõitmas ja Christianias. Sain natuke turistitada ja rohkem pealinna näha ja ilm oli ka hea... viimasel ajal on hakanud soojemaks minema ja enam ei peagi talvejopega käima!

Igastahes, kui sõit lähemal, hakkan ka selle kohta update'e tegema.

Miks on suhkru hind soolane?

Juhtusin Facebookis täna laheda post'i peale... seal oli välja toodud mitmed huvitavad ütlused eesti keeles, mis kõlavad tihti vasturääkivatena. Nagu näiteks Kas jooksvaid küsimusi saab käigu pealt lahendada? või Miks minnakse omadega rappa aga võõrastega mitte?

Eesti keel on rikas ja selliseid põnevaid väljendeid on kindlasti lõpmatuseni... nii on see igas keeles. Ka taani keeles õpin pidevalt uusi huvitavaid väljendeid, mis tihti mulle kõlavad ajuvabana ja absoluutselt ilma mingi loogikata, kus kaks kolm sõna kokku pannes tähendavad midagi hoopis muud kui need sõnad eraldiseisvatena. Aga see on see, mis teeb keele rikkaks ja huvitavaks!

Kuna minu klassis keeletekoolis on peaaegu kõik erinevatest rahvustest, siis tihti räägime oma maade ja kultuuride erinevustest. Üks päev päris Yihan, kes on Hiinast, minu käest, et kas meil Eestis on koolides õpikud eesti keeles. Ma olin ta küsimusest suhteliselt hämminugs ja vastasin, et loomulikult on raamatud eesti keeles. Ta selle peale küsis uuesti, et kas ikka kõik raamatud, nii matemaatika kui füüsika jne. Jällegi kinnitasin talle, et on. Eelnevalt oli ta mult juba infot saanud et Eestis elab vaid 1,3 miljonit inimest, mistõttu oli tal väga raske mõista miks ainult 1,3 miljoni elanikuga riigis peaksid olema õpikud selles keeles, sest see pole ju majanduslikult mõistlik - keegi peab raamatuid kõik tõlkima ja sisu ju ka uuendatakse pidevalt, et kust see raha tuleb.

Sel hetkel mõtlesin lihtsalt, et mis rumalad küsimused, kuid hiljem kodus mõtlesin nagu rohkem selle üle ja nägin ka tema seisukohta. Nimelt hiinas räägitakse paljudes piirkondades erinevaid keeli nn kohalik keel. Seda kohalikku keelt võivad rääkida miljonid inimesed, aga see ei tähenda, et selles keeles oleks koolides õpikud, kuna see lihtsalt pole majanduslikult mõistlik. Haridus on standardiseeritud kogu riigis vähemalt niipalju kui see õpikutesse puutub. Yihan mainis mulle ka üks kord, et selle tõttu surevad need nn kohalikud keeled ka mõnes kohas välja, kuna teadjaid ja oskajaid jääb vähemaks.

See paneb ka rohkem meie väikese riigi ja eesti keele peale mõtlema. Uudistes olen ka teemat eestlaste ja eesti keele jätkusuutlikusest kohanud veidi, kuigi väga palju sellest ei tea, aga Yihani jutu peale hakkasin natuke muretsema, et kuidas me siis ikkagi saame ja jääme ja säilitame keelt ja kultuuri või kas see on üldse võimalik pikas perspektiivis. Elades Eestis ja selle maailma sees pole mulle kunagi selliseid mõtteid väga pähe tulnud, või kui on siis vaid viivuks ja siis olen ma neid mõtteid võtnud absurdsena ja ignoreerinud. Nüüd mõtlen, et kuhu ma eesti keelega üldse minna saan... ainult Eestisse.

Täna rääkisime Yihaniga sarnasel teemal. Ta on olnud nüüdseks umbes 2 aastat olnud töötotsija ja kasutanud seda aega taani keele õppimiseks, aga ta kardab, et on selle aja raiskanud, kuna taani keelt saab ta ju ainult Taanis kasutada ning kui ta varsti tööd ei leia siis peab ta kahjuks Hiinasse tagasi minema. Hiinas poleks tal töö leidmisega probleeme, ta on insener. Ja tõesti, juhul kui ta kolib tagasi Hiinasse ning jääbki sinna, siis pole tal arvatavasti kunagi enam taani keelt vaja ja siis oleks need kaks aastat läinud raisku. Nagu ta ise arvas, et kaks aastat on pikk aeg, selle ajaga oleks ta võinud uue hariduse saada või spetsialiseeruda vms. taani keele õppimise asemel.

Mitte, et ma mõtleksin, et minu puhul oleks see aja raiskamine, isegi kui inglise keelega saab alati hakkama - taani keelt räägivad ju ikkagi üle 5 miljoni inimese. Lisaks mulle väga meeldib võõrkeeli õppida! Tean, et mu mõtted selle teema kohta on väga lahtised ja õhus on palju küsimusi, aga tundsin ennast veidi inspireerituna kuna täna on emakeelepäev.

Pika jutu lõpuks, loodan, et vaatamata globaalsele internationaliseerimisele ja Eesti riigi väiksusele, et suudame hoida meie ilusat keelt ning ka kultuuri. Mäletan veel minu eesti keele tunde, kus keele nüansse nii põhjalikult sai analüüsitud ja vältied ja eiteaveelmida määratletud. Miskipärast olen arvamusel, et igas riigis oma emakeelt nii põhjalikult ei õpita, aga mina olen tänulik, et meie õppisime!

Kas raudsed närvid võivad rooste minna?

A-kasse ehk arbejsløsheds kasse

Lubasin tükk maad tagasi, et kirjutan rohkem sellest a-kasse süsteemist Taanis ja kuidas see (minu puhul) täpselt töötab. So, here we go!

Liitusin oma a-kassega kohe peale lõpetamist. Lõpetajatel on kaks nädalat aega, et ennast mingi a-kasse hingekirja kirja panna ja kui need kaks nädalat maha magad, siis pead aasta ootama enne kui mingeid toetusi riigilt saad. Loomulikult paljud liituvad juba enne seda, kui nad veel õpivad, sest nad pakuvad ka erinevaid kursusi ja nõustamist jne.

Minu puhul oli päris naljakas kuidas ma ei teadnud midagi mida ma tegema pidin alguses, aga õnneks polnud sellest probleemi, sest kohe kui mind informeeriti tegin vajalikud asjad ära ja kõik oli korras.

Üldiselt

Juba enne lõpetamist teadsin mis a-kasse on sest töömessidel olin nendega rääkinud ning siin Taanis on palju erinevaid a-kassesid ja töömessidel püüavad kõik uusi liikmeid endale meelitada, aga enne lõpetamist polnud ma veel kindel et mis edasi teen ning ei arvanud et Taani jään mistõttu ma polnud neist eriti huvitatud. Arvasin ka et pean kõik raha mis ma saan tagasi maksma nagu oleks tegu laenuga ja polnud sellest samuti huvitatud. Olin teema juba unustanud kuni lõpetamisepäeval see jälle jutuks tuli kursakaaslastega. See tundus mulle esialgu uskumatuna, et mul on võimalik saada riigilt igakuist toetust isegi kui ma pole tundigi Taanis töötanud ega kroonigi makse maksnud. Aga nii mulle väideti. Kuna kaotada polnud midagi, panin ennast a-kasse hingekirja kirja.

Viimane aeg a-kassega liituda on 2 nädalat peale lõpetamist nagu varem juba mainisin. Loomulikult võib seda teha ka juba õppimise ajal, aga vahet väga pole. Tegelikult pakuvad nad oma liikmetele aeg-ajalt kursuseid ja alati võib ka nende poole pöörduda kui nõu vaja tööotsimisega seotud, seega vahel võib täitsa kasulik olla. Üliõpilasena liitudes (vist oli kui aasta enne lõpetamist liikmeks astud) ei pea neile kuni lõpetamiseni liikmesmaksu maksma. Seega esimene asi mida silmas pidada on et selle kahe nädala jooksul lõpetamisest ennast a-kasses kirja panna, juhul kui mahad selle aja maha pead ootama aasta kuni sul on võimalik mingeid toetusi saada, õigeaegselt tehes ootad ainult ühe kuu.

Mina lolli peaga arvasin, et see ongi kõik mis ma tegema pean ning jäin ootama juhiseid oma a-kassest et mis ma nüüd edasi tegema pean. Loomulikult peab a-kasse arve õigeaegselt ära maksma ja minu puhul oli see umbes 1300 DKK (175 EUR). Arve tuleb 3 kuu ehk kvartali kohta.  Kui siis mingi aja möödudes hakkasin huvi tundma, et mis toimub ning neile kirjutasin, siis tuli välja et nad ei saa mulle enne mingit raha maksta kui olen ennast Jobnet.dk’s arvele võtnud. Ja lisaks polnud mul ka maksukaarti maksuametis.

Jobnet.dk on üleriigiline portaal kuhu kõik tööotsija peavad ennast kirja panema, see on kohustuslik. Kui oled ükskord ennast kirja pannud siis peab vähemalt iga nädal käima seal töökuulutusi vaatamas ja nuppu vajutamas, et kinnitada et oled ikka veel tööotsija. Jobnetis on registreeritud Jobplan mis on kokku lepitud sinu konsultandiga Jobcenteris, samuti jääb sinna ka märk maha kohtumistest mis sul on Jobcenteriga olnud. Ja see on ka veel üks koht kuhu peab oma haigusepäevad ning puhkusepäevad registreerima.

A-kasse põhifunktsioon on raha vahendamine riigi ja töötute vahel, aga nad pakuvad ka abi kursuste ja nõu näol, lisaks täidavad nad järelvalvefunktsiooni – iga nädal peab nende lehele sisse logima ja sinna kirja panema millistele kuulutustele või millistesse firmadesse oled sel nädalal kandideerinud, minu a-kasses on miinimum 2 iga nädal. Kaare oli teises a-kasses ning neil ei olnud nõue kahele töökohale kandideerida vaid 2 tööotsimistegevust teha iga nädal, ehk tal oli veidi lihtsam. Näiteks registreeris ta ennast igasugu erinevate tööportaalide lehtedel ja oligi kõik – sai paar nädalat puhkust põhimõtteliselt. Lisaks kandideerimisele, kutsub a-kasse ka kohtumistele iga kolme kuu tagant. Käisin eile Aarhus’es, et a-kassele oma nägu näidata. Tavaliselt oleme me rääkinud üldistel teemadel, et mida ma arvan kuidas mul läheb tööotsimisega jne. Arvan, et nad teevad neid kohtumist põhiliselt selle pärast, sest nad peavad, et niiöelda linnuke kirja saada oma süsteemis. Mul oli paar küsimust millele lootsin eilselt kohtumiselt vastuseid saada, aga see naine kellega ma rääkisin ei teadnud mitte midagi ja kui ta vastust ei teadnud, siis lihtsalt spekuleeris ja ei üritanud välja uurida ega midagi. Mulle järjekordne kinnitus, et tal oli ainult vaja linnuke kirja saada ning mingit nõu mulle anda ta väga ei osanud. Eks ta natuke mõtetu on nii 10-15 minutise kohtumise jaoks tund sõita, aga pole midagi teha. Vähemalt saan osaliselt transpordikulu tagasi küsida.

A-kasse lehel on siis vaja tööotsingud registreerida ning lisaks teisi vajalikke toiminguid teha nagu näiteks kinnitada, et pole vahepeal mingeid teisi toetusi saanud ja selle alusel saavad nad siis päevaraha välja maksta (Ydelseskort). Lisaks veel muidugi puhkuse ja äraoleku ja muud asjade kohta on seal blankette mida täitma pead, kui vajalik.

Puhkusepäevad ja riigist lahkumine

Seal ajal kui saad päevaraha (dagpenge), pead alati olema valmis ühe päeva etteteatamisega valmis olema – juhul kui Jobcenter niiöelda saadab sind mingile suvalisele tööle või tahab sind näha või mingile muule tegevusele saata. Samuti ei ole lubatud riigist lahkuda, sest siis sa eeldatavalt ei ole nn ”töövalmis” sest oled reisil või põhimõtteliselt puhkad. Loomulikult eeldatakse et otsid tööd Taanis ning jääd Taani tööle, vastasel juhul ei ole sul õigust päevaraha saada. Kui nüüd mõtled, et siis igaüks või tulla Taani ja ennast töötuks kirja panna ja raha hakata saama, siis nii see ka päris ei toimi – tingimused on erinevad ja ma pole kõigiga kursis, aga tean, et juhul kui oled hariduse Taanis omandanud (kogu kraad, mitte ainult semester) siis kvalifitseerud sa töötukassa päevarahale. Point on selles et siin tehakse kõik võimalik, et hoida kõrgelt haritud inimesed Taanis, nad vajavad rahvusvahelist tööjõudu et oma majandust kasvatada. Kui sa ei ole üliõpilane siis peab olema mingi teatud arv päevi siin töötanud ja/või elanud vms.

Kui on soov mingiks ajaks koju minna ehk Taanist lahkuda peab sellest teada andma ning sellel perioodil päevaraha ei saa, umbes nagu palgata puhkus vms. Uurisin eile ka kogunevate puhkusepäevade kohta, sest mingi teatud arv päevi peaks olema ka päevarahaga puhkus, kui minu a-kasse seda ei teadnud ehk siis pean selle ise välja uurima:)

Haigus

Juhul kui jääd haigeks, kasvõi üks päev, peab sellest ka teada andma. Kõige tähtsam on et Jobnet.dk’s oleks see ära registreeritud, sest siis arvestatakse selle põhjal päevaraha vähemaks ja saad hoopis haiguseraha. Paar korda kui mina olen haige olnud siis mina seda ei teinud juhul kui see mingite kohtumiste ärajäämist just ei põhjustanud. Alguses ma ei teadnud ka, et Jobnetis peab ennast nii kohe registreerima ja tagasiulatuvalt millegipärast seda teha ei saanud, seega jäigi kirja panemata.

Jobcenter

A-kassest täiesti eraldiseisev organisatsioon on sinu kohalik Jobcenter. Ka neile pead aru andma oma tööotsingutest ning samamoodi iga kolme kuu tagant tahavad nad sind näha. Jobcenter on see läbi kelle hetkel minu keeltekooli eest makstakse ning samuti oli see minu konsultant Jobcenteris kes mind saatis Intergrationsnet’i kohtumistele, et saaksin aktiivselt nõu kuidas oma kaaskirju ja CV paremaks teha ja mida ma rahvusvahelisena silmas pean pidama Taani tööturule sisenedes. Mõlemad asjad (nii keeltekool kui ka Intergrationsneti kohtumised) on väga kasulikud ning vajalikud mulle, seega väga tore et on selline võimalus.

Kokkuvõtvalt arvan ma et see süsteem on veidi keeruliseks aetud, kuna on erinevad eraldiseisvad organisatsioonid kellele pean ühe ja sama teema osas aru andma, aga teisest küljest on muidugi tore et kõik tahavad aidata jne. Arvasin ekslikult algusest et on mingi koostöö ja omavaheline infovahetus, aga seda ma enam ei arva. Pean a-kasse lehel kirja panema kõik kohad kuhu olen kandideerinud ja siis tahab ka Jobcenter sama asja minu käest. Jobcenter on pigem rohkem nagu kontroll riigi poolt, et olla kindel et inimesed ikka teeksid midagi tööleidmise suunas, kui a-kasse tegeleb kõigi teemadega, et olla võimeline sulle päevaraha arvele kanda ja selleks on neil oma reeglid (nagu näiteks kohtumised ja 2 kandideerimist nädalas jne.). Ja mõlemad proovivad sind enda moodi aidata.

Mida on vaja teha päris alguses
1. Sign up on your a-kasse within 2 week of graduation.
2. Sign up on Jobnet.dk as free (Meld mig ledig) - remember to check in every week and have a complete CV on the webpage.
3. Pay the a-kasse bill :)
4. Submit the ledighedserklæring for on you a-kasses webpage (deklareeri ka oma a-kassele et oled nüüd töötu)
5. Make a tax card, in case you already don't have one (http://skat.dk/)
6. Submit the Dagpengekort (Ydelseskort) when it is available on you a-kasses webpage (usually after every 4 weeks or so)
7. Fill in Erklæring om fravær and Kursuserklæring if relevant (juhul kui on jäänud mingi tükk aega peale lõpetamist ning arvelevõtmist nagu mul juhtus, siis nad tahavad a-kassest kinnitust et sa pole vahepeal mingeid toetusi saanud või töötanud vms; Kursuserklæring, sest mina käisin taani keele kursustel)
8. Soon you will be asked in for a meeting (both a-kasse and Jobcenter, but separately) which I needed to book online
9. Fill in you Jobplan before the meeting, upload some applications you have sent
10. Go to the meetings!

Ja nii lihtne see ongi!