"Selline tunne küll pole, et mingi etapp lõpeb. Siis oleks, kui oleks mingi keskkonna muutus, aga pole ju. Kaks aastat on veel gümnaasiumi lõpetamiseni ja kindlasti käin selle ajani muusikakoolis edasi. Olen siit saanud juurde häid tuttavaid ja ka kohusetunnet. Praeguse seisuga ei muretse ma eriti muusikakooli lõpetamise pärast, kuigi natuke vist peaksin. Tegelikult on mul eriti viimasel õppeaastal olnud kahtlane tunne, et enam-vähem kõik, mis ma teen, läheb mul korda, kõik asjad tulevad liiga kergelt kätte, tuleb lihtsalt olla ja kõik on korras. Ja kui mõni asi ei lähe nii nagu loodetud, ei muretse ma selle pärast üldse. Mäletan, kui 2., 3., 4. klassis oli mul kõigest sellest kõrini ja ma tahtsin muusikakooli pooleli jätta, aga ikka venitasin end siis kui tarvis kooli ja ei harjutanud eriti, jonnisin ja nutsin, olin vihane, kuid siiski ma ei jätnud muusikakooli pooleli ja jumal tänatud, et ei jätnud. Sest alles nüüd mõistan, mis sellest kõigest kasu on tulnud."
Õpetaja: Liivi Tamm
"Heatahtlikult valmis koostööks, seitse aastat vastastikust usku ja armastust muusikasse"
Leidsin sellise kirjatüki internetiavarustest, lihtsalt liiga naljakas et mitte jagada:) Ning jah, kirjutasin küll mina, aga seda et see on kuhugi üles pandud küll ei teadnud. Enda teada sai see veel kuhugi paberile kirjutatud, aga võta siis näpust, nüüd on Kuressaare muusikakooli kodukal hoopis üleval...
Mõnikord mõtlen küll, et "huvitav, kas on veel meeles, kuidas see flöödimäng käis?"
1 comment:
Hahaa, nii sarnased tunded. Ma ka ükskord juhuslikult avastasin enda kirjutatud read ja mõtlesin, et kust need sinna said. Enda teada kirjutasin need lite lõpueksamisse. Naljakas lugeda jah enda ja kõigi teiste mõtteid :) Ja pilli osas on ka samad tunded.
Post a Comment