Esimesed kolm kuud Austraalias

Tungival nõudusel kirjutan veidike ka siia blogisse minu ja Kaare hiljutistest seiklustest :) Kellel rohkem huvi siis saab jätkuvalt meie tegemisi näha siit: http://remembertobeawesome.blogspot.com.au/

Nüüdseks umbes kolm kuud tagasi maandusime esimest korda Lääne-Austraalia pealinnas Perthis. Peale õhtust-öist lendu jõudsime varahommikul unistena kohale ja olime põnevust täis aga ka teatud määral väsinud nii nädalast Hong Kongis kui ka lendamisest. Tänu endisele kolleegile Kadrile oli meil juba elukoht Perthis klaaritud ja pidime ainult maja üles leidma. Esimese raksuga läksime kohe vale bussi peale, mis viis meid lennujaama parkla ringile - olime lihtsalt nii ärevuses et ei jõudnud õiget bussi oodata!

Esimesed päevad möödusid vaikselt - seadsime endid uude kohta sisse ja käisime lähiümbrust uudistamas. Sel hetkel kasutasime ühistransporti ning käisime ära King's pargis, jalutasime mööda kesklinna kaubatänavat ja käisime Heirissoni saarel, kus nägime esimest korda kängurut! Kartsin, et äkki kängurud tulevad ja virutavad, aga tegelikult olid nad väga sõbralikud ning inimestega harjunud.

Vaade linnale King's pargist

Esmamulje oli, et täitsa tavaline linn ja ei olnudki hirmus suurt vau-efekti ega midagi. Olid palmipuud ja ilusad ilmad, mis oli tore. Pargis Austraalia taimi uudistades ei jäänud ka midagi erku silma, aga arusaadavalt - saabusime ju Austraalia talve. Igastahes peale kahte tuuri pargis koos giididega, tunnen, et oskan rohkem siinset mitmekesist floorat hinnata. Isegi kui esmapilgul näeb kõik suhteliselt ilmetu välja (muidugi välja arvatud palmipuud :-)).

Uuteks maja naabriteks olid Kardi ja Jako Eestist, Miles Austraaliast, Ahmed Saudi Araabiast ning Guillaume Prantsusmaalt. Peale juba paari nädalat kolis Guillaume välja, ta läks Prantsusmaale tagasi. Nüüd elab tema toas Rhys, kes on austraallane. Guillame väljendas ennast väga värvikalt, mistõttu nüüd aeg-ajalt kui on midagi, mis on eriti hea või maitseb eriti hästi, siis oleme naljatledes temalt üle võtnud väljendi, loomulikult üle-paisutatud pranstutse aktsendiga õeldud, "its faking guuud". Nüüdseks on ka Ahmed oma kodumaal tagasi ja tema asemel tuli meil majanaabriks Kim. Kim'i nägime vist vaid nädalakese enne kui Tate tänava majast välja kolisime. Miles viis meid sushit sööma ja Fremantle'i vanglat vaatama teisel või kolmandal nädalal Perthis (sellest ka paar klippi meie reisiblogis). Kadri ja Jako võtsid meid kohe soojalt vastu ja andsid head nõu, kuidas tööd leida. Käisime ka nendega esimest korda Austraalias kinos ja paaril laupäeva varahommikul puuvilja-juurvilja turul shoppamas (ka sellest on video reisiblogis üleval).

Fremantle'is kohvikutänaval märkasime lahedat ideed, kuidas inimesi saada rohkem raamatuid ostma

Päris alguses oli mul mõte, et kohe maandudes hakkame tööd otsima, kuna olin kuulnud, et töö leidmine pole ka Austraalias teab mis kergete killast ülesanne, ka siin annab masu tunda. Pluss tahtsin kohe raha teenima hakata. Kaarel oli teine arusaamine. Tema tahtis nädala-paar puhkust pidada. Selle arusaamatuse tõttu olin kohe alguses stressis, et kuidas nii saab, et puhkame ja mingit plaani pole. Ja olime Kaarega mingi hetk veidi riius, sest meil olid erinevad arusaamad tegevusplaanist, aga lõpuks saime kõik selgeks räägitud ning see oli mulle isegi hea õppetund, et polegi vaja kogu aeg rabeleda ja tööd teha rabada. See on ka omaette oskus - kuidas aeg maha võtta ja lihtsalt olla :-)

Austraallastel on taaskasutus enamasti võõras teema (välja arvatud riided ja sellised asjad, mida mõnikord annetatakse ja siis saab neid kaltsukatest nimega Salvos osta) - kogu oma prügi (muidugi va olmeprügi) pannakse tänavapervele. Meil oli üks eraldi prügikast, kuhu läks klaas, paber, papp, plastik ja metall, aga muidu isegi baarides klaasi ei sorteerita, sest pole pandisüsteemi.

See jäi kohe alguses silma, et tänavaääred olid mööblit ja kodutehnikat ja muud pudi-padi täis. Kord kuus või paari kuu tagant sõidab suur prügiauto ja koristab tänavad ära. Tihtipeale ei ole asjadel ka midagi viga, eestlane mõtleks vast, et kui midagi ei tööta või on katki, eks siis ikka viskad ära, aga ei. Ostetakse uus ja parem mööbel, vana visatakse tänavale. Ostetakse suurem telekas või külmkapp vms, vana läheb tänavale. Ja nii edasi ja nii edasi... eks see on nende süsteem... või lihtsalt on vaja pisut parandamist, siis ei viitsita sellega tegeleda, vaid ostetakse lihtsalt uus - just nii sain mina endale täiesti töökorras ratta, pumpasime kummid täis ja andsime natuke õli ja oligi olemas. Ratast tänaval nähes, olime üllatunud, et kas tõesti visatakse pealtnäha korralik ratas nii lihtsalt ära ja küsisime omanikult, kes just sel hetkel hoovis askeldasid ja koristasid, et miks rattad ära viskate, siis selle peale kosteti et "if it needs fixing, we don't want it". Aga nagu ütlus käib, siis ühe mehe prügi on teise mehe varandus (vähemalt inglise keeles on selline ütlus). Kokkuvõtvalt saime me endale sel moel tuppa riiuli ja kapikese jalanõudele ning öökapikese voodi kõrvale. Lisaks minu rattale, sai ka Kaare endale erinevatest osadest kokku pandud jalgratta ja veel paar töötavat või vähem töötavat ratast, mis ta siis hiljem Gumtree's maha müüs ja 110 dollarit kasumit teenis - kutsusime seda Kaare rattapoeks. Pluss talle hirmsasti meeldib rataste kallal nokitseda ja neid parandada, niiet see oli nagu boonus, et lõpuks ta ka selle arvel sai veidi raha teenida.

Harry't oli alati kuulda, sest tal oli kaelarihma küljes pisike kellake

Veel üks boonus Kaare jaoks oli see et meie naabriks olevatel landlord'idel on neli kassi. Üks must kass nimega Harry oli eriti sõbralik ning talle meeldis ka meil külas käia. Kaare muidugi igatseb väga meie Kitty't ning siis igal võimalusel ta paitas ja kaisutas Harry't. See kass on ka erakordselt eriline kass selles suhtes, et ta alati tahtis, et keegi teda paitaks ning sügaks ning oli väga sotsiaalne kass. Michelle (meie landlord) ütles, et igal nende kassil on oma lemmikud kelle juurde nad lähevad ja Harry'le meeldis meil külas käia, võibolla oli selle põhjuseks ka see, et Miles andis talle peekonit... kes teab :-)

Siinkohal lõikan selle postituse kaheks ja jätkan juttu uues postituses. Järgmises blogikandes kirjutan veidike meie tööotsingutest, kuidas me käisime loomaaias, kullakamakaid vaatamas ning haikalu uudistamas. Lisaks saate lugeda kuidas me endale auto soetasime ja kuhu me praeguseks oleme omadega jõudnud! Püsige lainel!