Uus avastus - Podcastid!

Olen tagasi Taanis! Austraalia oli super, kuid nüüd on aeg leida töö ja kuskil kanda kinnitada. Tööotsingud lähevad nagu nad lähevad, saadan avaldusi välja, aga ei näkka. CV ja kaaskirju olen uuendanud, parandanud, ilustanud ning nüüd on kõik ka taani keeles. Keeletekool on praeguseks nimelt läbitud väga heade tulemustega, seega hetkel on eesmärgiks taset hoida ja võimalikult ruttu ka läbi töö praktikat saada. Pöidlad pihku!

Tööotsingute kõrval pean tähtsaks ka ennast pidevalt arendada. Eriti kuna turundusmaastikul on tähtsamaks ja tähtsamaks saamas online turundus ja firma tutvustamine ning toodete müümine läbi Facebooki, Twitteri, Instagrami, Youtube, Pinteresti ja teise sotsiaalse meediumite millest mina ei teagi. Kuna polnud teemaga eriti tuttav, otsustasin selle kohta õppida.

Step 1. Läksin raamatukokku. Old school, ma tean! Otsisin ja leidsin raamatuid eelnimetatud asjade kohta pluss Google Analytics, Adwords, SEO ja sellised teemad. Loen enne magamaminekut mõned leheküljed, kuid kõige parem on ikka kui keegi kes midagi teemast teab sind õpetab.

Step 2. Leidsin tasuta kursused. Facebook turunduse ning SEO kursusel juba käidud ja eelmine nädal pidi ka Google Adwords'i kursus olema, kuid kahjuks tühistati viimasel hetkel. Sinna lähen siis märtsis võib-olla. Kursusi pakub firma River Online Marketing, mis asub Kolding'us ja need on lühikesed u. 4 tunnised tutvustavad kursused, mis on mõeldud nii firma kui ka nende teenuste reklaamiks, aga minu meelest lihtsalt super, et saada natuke sissejuhatust uude teemasse. Pean küll sinna saamiseks 1,5 tundi autoga sõitma või siis 2 tundi rongiga, aga ma arvan et see on seda väärt!

Step 3. Podcastid. Ma ei tea kus ma elanud olen, et ma pole varem neid avastanud ja kuulanud. Ma arvan, et uue telefoni soetamine aitas ka sellele kaasa natuke :) Varasemalt minu Nokia E51'ga ei saanud e-mailigi vaadata niiet minu uus ASUS Zenfone 4 on suur edasiminek. Kahju muidugi vana telefoni kõrvale jätta, mis täitis oma ülesannet hästi, ja sest olen sellega nii harjunud, mistõttu ma arvan, et ma alati nii aeglane uute tehnoloogiate omaks võtmisel olen. Kui töötab, siis miks peab välja vahetama? Aga mõnikord peab.
Olen leidnud suurel hulgal erinevaid podcaste, enamus on turundusest. Kasutan neid nagu oma isiklikke kursusi ja loenguid, mida kuulan autos sõites, nõusid pestes, mõnikord isegi lõunat süües.
Nimekiri turundus-podcastidest mida hetkel kuulan:

• Online Marketing Made Easy with Amy Porterfield
• The Marketing Companion Podcast
• Internet Marketing Podcast
• Six Pixels of Separation
• Social Zoom Factor
• Small Business Big Marketing
• ja mõni veel, mille kohta ma pole veel otsustanud, et kas jätkan kuulamist pluss alati otsin ka uusi, mida kuulata...

Kasutan kuulamiseks Podcast Addict appi ja siiamaani on see mind hästi teeninud. Soovitan, väga mugav. Ja podcaste on võimalik leida igasugu teemadel. Isegi keeli õpetatakse, lisasin endale prantsuse keele õppimise oma ka, aga pole veel jõudnud seda kuulata... Üldiselt olen palju targemaks saanud ja hirmus huvitav on ka!
Isegi Kaare olen saanud podcaste kuulama. Just saime Serial'i esimese hooajaga ühele poole, huvitav lugu, mõtlemapanev ja intriigiv sisu. Saingi läbi Seriali rohkem podcastidega tuttavamaks. Enne smartphone'i saamist kuulasin Amy Porterfiled'i podcaste arvutist, aga see on palju mugavam nüüd kui saan selleks kasutada telefoni.
Online turunduse maailm on minu meelest põnev ning võimalusi täis ja ma ei suuda aru saada, miks meil ülikoolis seda teemat nii vähe puudutati. Hetkel on tunne nagu iga teine või isegi rohkem töökuulutus, mida näen, hõlmab internetiturunduse ning sotsiaalmeedia ekspertiisi nõudeid. Seega minu ülesanne on selge - saada selles osas targemaks ja targemaks!

Kui kellelgi on soovitusi/kommentaare kuidas veel saaksin ennast arendada/iseõpetada või millist podcasti veel peaksin kuulama, andke tuld!

PS. Kas keegi, kes oskab taani keelt, tahab minu CV ja kaaskirja üle vaadata ja tagasisidet anda?

PPS. Olen nüüd ka Instagrammis ja Twitteris. Mind võib lisada, ei hammusta, ja ei postita 6 korda päevas, ma luban!

Roadtripp alga!

Esimene päev oli 8. oktoober 2013, sõitsime põhja, Pinnacles'i vaatama. Kõik oli uus ja põnev nagu alguses ikka. Me ei teadnud täpselt kas tohib või ei tohi niimoodi lihtsalt parkida ükskõik kus ja öösel autos olla. Hiljem saime teada, et WA's väga ei lubata lihtsalt igal pool ööbida, aga õnneks leidsime me kohti. Paljudes kohtades olid ka "no camping" sildid üleval. Sellistest kohtadest hoidsime eemale. Alguses arvatavasti pabistasime rohkem kui oleks vaja olnud, et keegi tuleb ja satume pahandustesse. Nüüd teame paremini ja eriti Kaare on osav heade magamiskohtade leidmisel.

Tasuta grillid parkides:
Austraalias on popp hea ilmaga minna parkidesse ja seal mõnusasti aega veeta. Selle tarbeks on väga tihti parkidesse üles pandud tasuta või pisikese summa eest opereerivad grillid. Ja grilli all siin mõeldakse hot-plate või selline grilli plaat õige restgrilli asemel. Väga super idee ja paljud kasutavad seda kokkusaamisteks või piknikute pidamiseks või isegi sünnipäevade tähistamiseks. Me kasutame ka grille kui mõne lähedusse satume, mõnikord võtab söögitegemine siis natuke rohkem aega aga meil pole üldjoontes kuhugi kiiret.

Ööbimiseks oleks mitmeid variante. Võiksime ööbida backbackeritele mõeldud hostelites või karavanparkides. Aga mõte ju minivaniga oli just see et hoiame selliste kohtade pealt raha kokku ning ööbime autos. Karavanparkides küsitakse mõnikord ikka väga soolaseid hindu, 20-30 dollarit öö eest. See oleks liig mis liig.

Oleme proovinud leida kohti, kus oleme enam-vähem kindlad et keegi meid ära ajama ei tule. Enamuses on selleks olnud teeäärsed puhkepeatused, paaril korral oleme leidnud kenad tasuta kämpingukohad ja on ka juhtunud et oleme parkinud äärelinnas kuskil suvalisel tänaval ja seal silma looja lasknud et siis hommikul varakult vehkat teha enne kui keegi oleks saanud protesteerida. On olnud paar naljakat seika, kus üritame ennast auto taga peita kui keegi mõõda sõidab, sest ei taha tähelepanu äratada, aga tagantjärgi mõeldes tegi see meid arvatavasti rohkem kahtlasteks kui ise arvasime :-) Nüüd kasutame igapäevaselt app'i WikiCamps Australia, super app kohtade leidmiseks.

Tavaline päev koosneb kiirest hommikusöögist ja siis asume teele. Enamasti kuhugi kus on infokeskus. Uurime kohalike vaatamisväärsuste kohta ning siis asume uudistama. See tähendab siis enamasti ringi sõitmist lähiümbruses või ka järgmisesse asulasse või linnakesse. Mingi hetk pealelõunal hakkame otsime kohta kus saaksime õhtusööki teha ja kohta kus saaksime ööbida. Mõnikord on need üks ja sama koht, aga tavaliselt pigem mitte. Räägime läbi mis võiks olla järgmise päeva sihtpunkt ja poeme põhku. Ja siis järgmine päev uuesti...

Kalalkäik:
Esimesed paar nädalat oli Kaarel mingi kalalkäimise maania peal. Ostsime Kmartist 7 dollari eest ridva ja sellega sai mitmes kohas "kalal käidud". Peamiselt mina istusin ja vaatasin kuidas Kaare midagi ei püüdnud. Seda selle pärast et me kumbki ei tea vähematki kalastamisest ning enamus ajast kasutasime plastikjullasid mis koos ridvaga tulid. Natuke haaval uurisime kohalikelt kalameestelt et kuidas ja millal ja kus jne on hea kala püüda ja nägime kuidas teised seda tegid. Iga kord õppisime midagi uut :-) Ühel korral saime mõne pisikese kätte ka ja grillisime need ja tegime enda fish and chips' a la Kaare. Polnud just kõige parem, selline veidi kummimaitseline, aga põhiline oli kogemus :-)

Kirjutan mingi aeg hiljem muljed kohtadest, kuidas käime veine maitsmas ja natuke autojamadest, aga ennekõike panen siia asju enda jaoks kirja... Tahtsin lihtsalt miskit kirjutada kuna see blogi ja üldse blogimine on unarusse jäänud. Keeruline on see blogimisevärk kui oled pidevalt teel ja elad autos :-)

Esimesed kolm kuud Austraalias vol 2

Panin Gumtree'sse kuulutuse ülesse, et olen kogemusega ettekandja ja baaritöötaja ning juba varsti sain kõne Belvidere Bar and Bistrost, et kas ma saaksin nägu näitama tulla ja intervjuule, aga arvasin et vahet pole sõidan rattaga või lähen pool teed rongiga aga küll ma kohale jõuan. Esimene tööots ikkagi ning väga põnev oli! Kaare'l oli juba tema esimene tööots Austraalias tehtud - ta koristas ühe keskealise Korea naise aeda ja tegi värvitöid. Esimene kord läksin terve tee rattaga, kokku sõtkusin pedaale tunnikese, aga kohale jõudsin :) Vähemalt oli ilm ilus ning enamus ajast nautisin sõitu, välja arvatud siis kui veidi ära eksisin... Sel päeval kutsuti mind ainult vestlusele nagu hiljem teada sain ning järgneval päeval oli mul siis esimene tööpäev.

Kuna ka Kaare'l oli tööd vaja siis loomulikult küsisin, et ega neil pole vajadust veel kellegi järele ja ennäe imet, neil oli just kedagi vaja kööki appi ning ka lihtsalt igale poole kuhu vaja abistama ehk all-rounder. Lubasin siis, et Kaare saadab oma CV ja sellega jäi pall nende väljakupoolele. Järgmisel päeval sättisin ennast tööle minekuks valmis ning Kaare tuleb nägu naerul tuppa ja ütleb, et tema tuleb ka. Kohe ei saanud arugi et kuhu sa nüüd tuled, aga tuli välja et nad oli Belvidere'st helistanud ning tahtsid et ka Kaare samal ajal tuleks. Super! Väga hästi tuli seekord välja!

Kahjuks jätkus meile tööd ainult nädalaks pluss mulle väideti et olen "too classy" et baaris töötada ja seetõttu nad ei tahtnud mind pikemalt hoida, võta näpust, ei tea...

Igastahes peale nädalast pausi tegin sama trikki uuesti, seekord Victoria Park Hotel'is. Ja jällegi saime mõlemad samal ajal palgale, kuid uuesti jätkus meile tööd vaid nädalaks. Isegi kui see koht on palju rohkem "classy" :) siis ei saanud me korralikku põhjendust, et miks meid lahti lasti... väideti, et nad on overstaffed vms, aga siis paar nädalat hiljem kui jälle Gumtree'd tsekkisime, siis otsisid nad uuesti waitstaff ja barstaff'i. Jällegi pole me selle pärast väga muretsenud ning leidsime nädala pärast uue koha.

Seekord kandideerisin mehhiko restorani nimega Pancho's food runner'iks ehk toidujooksjaks. Sain põhimõtteliselt kohe vastuse, et tule homme proovipäevale ning ütlesin siis Kaare'le, et kandideeri ka! Ta saatis oma CV ning sai vastuseks, et "näen, et sinu tüdruksõber tuleb meile homme proovipäevale. Vaatame kuidas tal läheb ning siis vaatame edasi". Ma pole kindel kuidas ta meie CV'dest selle täpselt välja luges, aga ta pani täppi ning Kaare vastas talle, et "ma olen kindel et tal läheb proovipäeval väga hästi ning arvatavasti me siis varsti näeme". See vastus meie uuele bossile meeldis ning selle peale kutsus ta meid mõlemaid jällegi koos proovipäevale samal ajal :)

Igas kohas on olnud omad karakterid ning huvitavad inimesed, aga Pancho's töötasime koos rohkem inimestega kui varasemalt.

Belvidere's oli lõbus ja sõbralik kokk Peruust, kes pakkus kanakoibi kui mul kõht tühi oli ja Michelle, kes ka keskealiselt elas nagu backpacker (nii ta väitis) ja Emily, kellele meeldis teisi taga rääkida, aga oli alati väga sõbralik, pluss Ray, Peter, Sam, Trevor.

Victoria Park Hotel'is ei jõudnudki väga paljude nimesid ära õppida, aga ka endale meenutuseks panen siis kirja keda mäletan... Nikki aitas mind esimestel päevadel orienteeruda ja andis juhtnööre mida ja kuidas teha, siis oli veel managerid Daniel, Mark, ja Paul, kes meid vallandas. Ja Helen, kes töötas kontoris ning tahtis teada kuidas kalasaba patsi teha ühel päeval kui ma olin endale kalasaba teinud. Kahjuks ei jõudnud ma seda talle õpetada.

Pancho's jooksin toiduga köögi ning restorani vahet ja puutusin kokku nii köögitöötajatega kui ka kogu ettekandjate-armeega. Armee selle pärast, et neid oli palju, aga tihtipeale suutsid ikkagi kõik kuskil kaotsis olla nii, et polnud kedagi, kes aitaks mul toidu kandikult ära tõsta. Köögis olid kokad Stefan, Tommy ning Ross. Stefan oli see kes meid palkas. Tommy oli pisike, aga lõbus, tema oli peakokk. Ross oli meie lemmik, sest ta alati naeratas ning tundus üldiselt tore inimene olevat. Köögis kuulis pidevalt eri keeli. Stefan ja Tommy rääkisid omavahel prantsuse keelt mõni kord, ma kahtlustan, kui nad tahtsid kellegist taga rääkida. Siis Dal oli Koreast ning rääkis ühe ettekandajaga Adamiga mõnikord korea keeles ning Katerina ja David köögist olid Columbiast ning rääkisid omavahel hispaania keeles. Siis oli köögis veel Luka, ja jooksjad Ace, Anna, Tui, Charize, George ja nii edasi, sest jooksjad vahetusid üleöö, täpselt nagu ka ettekandjad, välja arvatud Daniel. Ettekandjatest mäletan veel Massimo't, kes alati väga valjusti ja valesti laulis kui kellelegi sünnipäevalaulu lauldi. Baari taga oli Morgan, kes juba esimesel päeval Kaare peale solvus sest Kaarele meeldib veidraid kommentaare teha ning tema võttis seda kui solvanguna. Ja Mirna ja Niel, kes meie timesheet'e allkirjastasid. Pancho's oli ka see hea et saime tagasisaadetud või ülejäänud toitu koju kaasa võtta, need paar nädalat me toitusime mitte just kõige tervislikumalt - burritod, fajitad, nachod ning tacod.

Pancho's juhtus ka palju muud "lõbusat" sest nende süsteem külvas kaost ning segadust, mis ka ülepäeviti vilja kandis, nimelt lendasid köögis asjad ringi kui kokkadel oli halb tuju või ettekandjad tegid vigu, mis juhtus igapäevaselt, kuna iga päev oli keegi uus, kes ei teadnud kuidas asjad käivad. Siis käisid managerid ning omanikud köögis enda viha välja valamas ja karjumas kui vigu tehti ja üks kord sai keegi kes oli pähkliallergik pähklikastme oma fajitadega, see oleks võinud väga halvasti lõppeda. Lõpuks nägin kuidas ettekandjad läksid näost valgeks kui nad avastasid, et on teinud vea ning juba teadsid, et chef sõimab nende näo täis... õnneks mul polnud sellist vastutust ning pean ka mainima, et polnud suurt võimalust selliseid vigu teha, aga kokkuvõtvalt oli seal töötamine põnev. Kõige selle tipuks maksid nad alla miinimumpalga niiet see ei olnud hea motivaator, et oma inimesi hoida tööl kauem kui mõni nädal. Ja siis oligi iga päev keegi uus ja jätkuvalt tehti vigu... surnud ring, minu arvates seal head nahka tulla ei saa. Aga siiski huvitav kogemus ja nüüd proovime kas saame neilt vähemalt miinimumpalga kätte, sest see mis me seal saime polnud tegelikult seaduslik, ei teagi kuidas selline äritegevus pikaajaliselt on olnud jätkusuutlik ning miks töötajad sellega lepivad... no meie leppisime ka kuni Kaare lahti lasti ning mina ära tulin, aga nüüd proovime tagantjärgi raha kätte saada. Eks ta oli parem kui mitte midagi, aga naljakas on mõelda et nädala töö eest Pancho's sain ainult paarkümmend dollarit rohkem kui 2 päeva töö eest Seaview Hotellis. Seaview on meie viimane töökoht Fremantle'is.

Viimane ja tasuvaim tööots oligi Seaview hotellis. Alguses töötasime bistroos ja natuke ka baaris, aga lõpuks ainult värvisime tubasid, kaks nädalat järjest :-)  Värvimistööd saime ka kuidagi kokkusattumise tulemusel vms sest algselt otsis omanik Tony just bistrosse ja baari inimesi. Värvimist ta nagu mainis möödaminnes ja palgaläbirääkimised olid läbi sms'i ning kokkulepe suuline. Aga saime hea diili, oma arust vähemalt... Asjad kujunesid päevadega, alguses oli veidi korralagedus et kuidas me siis nüüd seda tegema hakkame, aga lõpuks pidasime timesheete ja töö sai ka oma rütmi sisse. Tegime ühe toa umbes pooleteise päevaga, võtke arvesse et suurt kvaliteeti nad taga ei ajanud :) Esiteks tühjendasime toa mööblist, katsime põrandad, maskeerisime aknad ja bordoo või kuidas seda tapeediäärist kutsutakse ja siis läks värvimiseks! Tegime toale nn uuenduskuuri - seinad said uue värvi ning ka lae tegime üle. Lihtne! Kaare pidi ka mõned augud seinades ära lappima. Olen varem ainult aknaraame värvinud ja Orissaares vintskappi, aga nüüd olen kogenud värvija :)  Hea praktika juhul kui tulevikus oma korterit/maja vaja värvida... Põhiliselt oli meie ülemus manager Sarah ja mõnikord käis ka Tony vaatamas mida teeme. Tunnid panime ise kirja ja mõnikord juhtus et me polnud just kõige efektiivsemad, aga õnneks oli kokkulepe tunnipalgaga. Koht oli tore, aga töö muutus tüütuks ning otsustasime et on aeg liikuma hakata.

Seaviews olles sai meil täis ka kolm aastat koos, ainult et me mõlemad unustasime selle õigel päeval. Õnneliku juhuse tahtel käisime aga õigel õhtul bistroo õhtusööki söömas, mis oli meie boonus ja kokkulepe osa peale esimest päeva värvimist, niiet saime kahekesi terves restoranis üksi romantilist õhtut veeta. Õhtuti oli seal harva keegi söömas. Alles 2 päeva hiljem avastasime, et me ikkagi tähistasime, ainult et ise ei teadnud seda tol hetkel :)

Kaare sünnipäeval augustis käisime Perthi loomaaias ja eri kohtades tasuta asju saamas, sest paljudes kohtades saab sünnipäeval ja selle ümbruses tasuta nänni ja miks mitte seda ära kasutada! All pilt mõnedest asjadest ning õnnelik Kaare.

Käisime vaatamas kuidas Perth Mintis kulda valati ja katsusime kullakangi. Lugesime kuidas inimesed siia tulid ja väga algsetes tingimustes lootsid Austraaliast paremat elu leida... Ja mõned vähesed leidsid ka...

Auto ostmine oli pikk protsess. Me ei teadnud palju asju, millele täheldanud pöörata jne. Käisime palju kaubikuid vaatamas, aga head ja/või odavad autod läksid nagu soojad saiad. Mitmel korral osteti auto meil otse nina all ära enne kui saime seda üle vaadatagi. Teistel kordadel olime liialt ebakindlad auto tegeliku väärtuse osas ja kas ootasime liialt kaua või tegime liiga madala pakkumise. Vaatasime ka ühte, mida müüsid eestlased ja suutsime ühe mehe valge dressipluusi mootoriõliga ära rikkuda... 

All kompilatsioon piltidest, kui Kia Pregio ostsime. Tal on mõned eripärasused mida oleme avastanud aga üldiselt sõidab kenasti. 

Perth AQWA - Austraalia mereelukad on veidike hirmsad. Käisime neid akvaariumis klaasi tagant vaatamas sest Kaare ei lähe muidu vee lähedalegi va kui ta teab et seal kindlasti midagi ei ole nagu bassein näiteks. Nägime stingray'sid ja haikalu ja palju muud huvitavat. Panen siia mõne pildi, sest tekst sellele kogemusele väga au ei anna.  

Mitmel korral on Kaare üritanud oma lohet lennutada ja mitmel korral on see ebaõnnestunud, aga ta vedas selle terve tee Taanist kaasa niiet ta ei andnud alla. Lõpuks kui lohe lendama saime, tegi kõva tuul too katki. Nüüd sellest hoolimata otsib Kaare ikka kohti, kus lohet saaks lennata. Kuigi üks tiib on veidi katki, siis saab taga lennata kenasti. 

Nagu varem kirjutasin, siis elasime viimasena Fremantle's Seaview hotellis, see oli kokkokkulepe osa, maksime 150 dollarit üüri nädalas. Hotellis elas veel teisigi, kes kas töötasid Seaviews või selle läheduses. 

Õhtuti istusime mõnikord terrassil grilli juures ja see tekst ja mannerismid mida seal näha sai meenutasid mulle mõnikord Austraalia seriaali nimega Housos. Kus juures üks meestest oligi originaalselt pärit Sunnyvale'ist, kust ka seriaali tegelased pärit on. Ei oskagi mitteteadjatele selgitada kuidas see täpselt välja nägi aga naljakas oli küll mõnikord. Iga õhtu joodi õlut või midagi. Kõik olid väga toredad ja sõbralikud - alati pakuti juua ka meile :-) Turvamees Ben oli meiega sarnase kokkulepega Seaviews tööl, Jaz töötas mingis ehitusfirmas ja tegi katuseid veekindlaks, siis oli seal veel üks naine, kes töötab pagariäris ja meile tasuta croissante ja saiakesi tõi ja tema elukaaslane, kes ka ehituses töötas. Baaris töötasime koos Cameroniga, Iirimaa tüdruku Cristine ja ühe saksa backbackerite paariga Frauke ja Jannik. Köögis oli 2 kokka, üks oli sõbralik ja tore mees, teine oli kreisi taktitundetu britt, aga õnneks meeldisime me talle ja seetõttu suhtus ta meisse hästi, paljudel nii ei vedanud ;-) 

Peale Seaview'd võtsime suuna põhja Pinnacles'ide suunal, aga sellest ja meie roadtripi seiklustest kirjutan teinekord. Sinnamaani "Have a good one!"

Esimesed kolm kuud Austraalias

Tungival nõudusel kirjutan veidike ka siia blogisse minu ja Kaare hiljutistest seiklustest :) Kellel rohkem huvi siis saab jätkuvalt meie tegemisi näha siit: http://remembertobeawesome.blogspot.com.au/

Nüüdseks umbes kolm kuud tagasi maandusime esimest korda Lääne-Austraalia pealinnas Perthis. Peale õhtust-öist lendu jõudsime varahommikul unistena kohale ja olime põnevust täis aga ka teatud määral väsinud nii nädalast Hong Kongis kui ka lendamisest. Tänu endisele kolleegile Kadrile oli meil juba elukoht Perthis klaaritud ja pidime ainult maja üles leidma. Esimese raksuga läksime kohe vale bussi peale, mis viis meid lennujaama parkla ringile - olime lihtsalt nii ärevuses et ei jõudnud õiget bussi oodata!

Esimesed päevad möödusid vaikselt - seadsime endid uude kohta sisse ja käisime lähiümbrust uudistamas. Sel hetkel kasutasime ühistransporti ning käisime ära King's pargis, jalutasime mööda kesklinna kaubatänavat ja käisime Heirissoni saarel, kus nägime esimest korda kängurut! Kartsin, et äkki kängurud tulevad ja virutavad, aga tegelikult olid nad väga sõbralikud ning inimestega harjunud.

Vaade linnale King's pargist

Esmamulje oli, et täitsa tavaline linn ja ei olnudki hirmus suurt vau-efekti ega midagi. Olid palmipuud ja ilusad ilmad, mis oli tore. Pargis Austraalia taimi uudistades ei jäänud ka midagi erku silma, aga arusaadavalt - saabusime ju Austraalia talve. Igastahes peale kahte tuuri pargis koos giididega, tunnen, et oskan rohkem siinset mitmekesist floorat hinnata. Isegi kui esmapilgul näeb kõik suhteliselt ilmetu välja (muidugi välja arvatud palmipuud :-)).

Uuteks maja naabriteks olid Kardi ja Jako Eestist, Miles Austraaliast, Ahmed Saudi Araabiast ning Guillaume Prantsusmaalt. Peale juba paari nädalat kolis Guillaume välja, ta läks Prantsusmaale tagasi. Nüüd elab tema toas Rhys, kes on austraallane. Guillame väljendas ennast väga värvikalt, mistõttu nüüd aeg-ajalt kui on midagi, mis on eriti hea või maitseb eriti hästi, siis oleme naljatledes temalt üle võtnud väljendi, loomulikult üle-paisutatud pranstutse aktsendiga õeldud, "its faking guuud". Nüüdseks on ka Ahmed oma kodumaal tagasi ja tema asemel tuli meil majanaabriks Kim. Kim'i nägime vist vaid nädalakese enne kui Tate tänava majast välja kolisime. Miles viis meid sushit sööma ja Fremantle'i vanglat vaatama teisel või kolmandal nädalal Perthis (sellest ka paar klippi meie reisiblogis). Kadri ja Jako võtsid meid kohe soojalt vastu ja andsid head nõu, kuidas tööd leida. Käisime ka nendega esimest korda Austraalias kinos ja paaril laupäeva varahommikul puuvilja-juurvilja turul shoppamas (ka sellest on video reisiblogis üleval).

Fremantle'is kohvikutänaval märkasime lahedat ideed, kuidas inimesi saada rohkem raamatuid ostma

Päris alguses oli mul mõte, et kohe maandudes hakkame tööd otsima, kuna olin kuulnud, et töö leidmine pole ka Austraalias teab mis kergete killast ülesanne, ka siin annab masu tunda. Pluss tahtsin kohe raha teenima hakata. Kaarel oli teine arusaamine. Tema tahtis nädala-paar puhkust pidada. Selle arusaamatuse tõttu olin kohe alguses stressis, et kuidas nii saab, et puhkame ja mingit plaani pole. Ja olime Kaarega mingi hetk veidi riius, sest meil olid erinevad arusaamad tegevusplaanist, aga lõpuks saime kõik selgeks räägitud ning see oli mulle isegi hea õppetund, et polegi vaja kogu aeg rabeleda ja tööd teha rabada. See on ka omaette oskus - kuidas aeg maha võtta ja lihtsalt olla :-)

Austraallastel on taaskasutus enamasti võõras teema (välja arvatud riided ja sellised asjad, mida mõnikord annetatakse ja siis saab neid kaltsukatest nimega Salvos osta) - kogu oma prügi (muidugi va olmeprügi) pannakse tänavapervele. Meil oli üks eraldi prügikast, kuhu läks klaas, paber, papp, plastik ja metall, aga muidu isegi baarides klaasi ei sorteerita, sest pole pandisüsteemi.

See jäi kohe alguses silma, et tänavaääred olid mööblit ja kodutehnikat ja muud pudi-padi täis. Kord kuus või paari kuu tagant sõidab suur prügiauto ja koristab tänavad ära. Tihtipeale ei ole asjadel ka midagi viga, eestlane mõtleks vast, et kui midagi ei tööta või on katki, eks siis ikka viskad ära, aga ei. Ostetakse uus ja parem mööbel, vana visatakse tänavale. Ostetakse suurem telekas või külmkapp vms, vana läheb tänavale. Ja nii edasi ja nii edasi... eks see on nende süsteem... või lihtsalt on vaja pisut parandamist, siis ei viitsita sellega tegeleda, vaid ostetakse lihtsalt uus - just nii sain mina endale täiesti töökorras ratta, pumpasime kummid täis ja andsime natuke õli ja oligi olemas. Ratast tänaval nähes, olime üllatunud, et kas tõesti visatakse pealtnäha korralik ratas nii lihtsalt ära ja küsisime omanikult, kes just sel hetkel hoovis askeldasid ja koristasid, et miks rattad ära viskate, siis selle peale kosteti et "if it needs fixing, we don't want it". Aga nagu ütlus käib, siis ühe mehe prügi on teise mehe varandus (vähemalt inglise keeles on selline ütlus). Kokkuvõtvalt saime me endale sel moel tuppa riiuli ja kapikese jalanõudele ning öökapikese voodi kõrvale. Lisaks minu rattale, sai ka Kaare endale erinevatest osadest kokku pandud jalgratta ja veel paar töötavat või vähem töötavat ratast, mis ta siis hiljem Gumtree's maha müüs ja 110 dollarit kasumit teenis - kutsusime seda Kaare rattapoeks. Pluss talle hirmsasti meeldib rataste kallal nokitseda ja neid parandada, niiet see oli nagu boonus, et lõpuks ta ka selle arvel sai veidi raha teenida.

Harry't oli alati kuulda, sest tal oli kaelarihma küljes pisike kellake

Veel üks boonus Kaare jaoks oli see et meie naabriks olevatel landlord'idel on neli kassi. Üks must kass nimega Harry oli eriti sõbralik ning talle meeldis ka meil külas käia. Kaare muidugi igatseb väga meie Kitty't ning siis igal võimalusel ta paitas ja kaisutas Harry't. See kass on ka erakordselt eriline kass selles suhtes, et ta alati tahtis, et keegi teda paitaks ning sügaks ning oli väga sotsiaalne kass. Michelle (meie landlord) ütles, et igal nende kassil on oma lemmikud kelle juurde nad lähevad ja Harry'le meeldis meil külas käia, võibolla oli selle põhjuseks ka see, et Miles andis talle peekonit... kes teab :-)

Siinkohal lõikan selle postituse kaheks ja jätkan juttu uues postituses. Järgmises blogikandes kirjutan veidike meie tööotsingutest, kuidas me käisime loomaaias, kullakamakaid vaatamas ning haikalu uudistamas. Lisaks saate lugeda kuidas me endale auto soetasime ja kuhu me praeguseks oleme omadega jõudnud! Püsige lainel!

Head pulma-aastapäeva!

Minu kallitel vanematel täitus täna 30. pulma-aastapäev!
Kuna kahjuks oleme selle suure sündmuse ajal kaugel ära, siis saadame tervitused läbi videopildi:)

Anni ja Kaare

Remember to be awesome!

Tere-tere, vanakere!

Oleme hetkel Hong Kongis ja edasi läheb reis Austraaliasse... meie Austraalia tripi tarbeks tegin eraldi reisiblogi, siia http://remembertobeawesome.blogspot.com.

Peamiselt on plaanis sinna üles panna videoid ja mõnikord äkki kirjutan natuke ka siia blogisse, aga peamiselt ikka kirjutan/update'in reisiblogisse...

Esimene video on juba üleval, minge vaadake :)

Palavad tervitused Hong Kongist,
Anni ja Kaare

Makeupaften ehk ärasaatmispidu

Täna oli meie viimane õhtu Silkeborgis ja selle tarbeks olin juba mitu nädalat varem planeerinud väikese kokkusaamise. Kõigepealt läksime Body Shopi, kus saime veeta kaks tundi ja nautida endale meigi tegemist ja hiljem läksime istusime veidi kohvikusse ja tsillisime, rääkisime juttu.

Body Shopis olevat see võimalus ammu juba, et saab tulla sõbrannadega ja siis tehakse sulle 50 DKK eest meik ja antakse nõu jne, eesmärgiks muidugi Body Shopi tooteid müüa, mis neil ka täna õhtul edukalt õnnestus:) Mina küll midagi ei ostnud, aga teised küll... soovitan minna poodi aega veetma, kui Eestis ka selline võimalus on. Tore oli näha kuidas teistele meiki tehti ja veel toredam kui endale tehti. Lasin endale teha dramaatilise sinise silmameigi, kahjuks meik kaua ei kestnud, aga sinnamaani oli päris ilus:)

Õhtul peale jooke jätsime kõigiga keeltekoolist hüvasti ja nüüd üritab Kaare oma kotti pakkida. Meil on veel homme natuke aega enne kui Glostruppi sõidame ja mina plaanin homme kotti pakkida... see on ka ikka väga viimasele minutile jäänud... aeg kuidagi kadus käest ära nii Eestis olles kui ka juba Taanis tagasi olles ja pakkides.

Aga üldiselt on väga põnev ja ma ainult loodan et midagi tähtsat maha ei jää!

Uued tuuled

Peagi on aeg uuteks seiklusteks, nimelt plaanime Kaarega aastaks Austraaliasse minna... töötama ja puhkama ja reisima ja maailma avastama...

Nüüdseks on juba ka ostetud lennupiletid ning ka Hong Kongis hostel bookitud. Palju veel jäänud pole - lendame juba 17.juuni. Aga enne sõitu tulen veel viimast korda Eestisse 5.juuni hilisõhtul ning tagasi Taani 11.juunil, et asjad kokku ja pakitud saaks.

Peale sõiduks valmistumist, olen hetkel hõivatud keeltekoolis käimisega ning eelmine nädal alustasin ka Photoshopi kursustega, niiet iga päev käin koolis :) Paar nädalat tagasi käisime ka keeltekooliga Kopenhaagenis ekskursioonil - käisime Folketinget'is, paadiga sõitmas ja Christianias. Sain natuke turistitada ja rohkem pealinna näha ja ilm oli ka hea... viimasel ajal on hakanud soojemaks minema ja enam ei peagi talvejopega käima!

Igastahes, kui sõit lähemal, hakkan ka selle kohta update'e tegema.

Miks on suhkru hind soolane?

Juhtusin Facebookis täna laheda post'i peale... seal oli välja toodud mitmed huvitavad ütlused eesti keeles, mis kõlavad tihti vasturääkivatena. Nagu näiteks Kas jooksvaid küsimusi saab käigu pealt lahendada? või Miks minnakse omadega rappa aga võõrastega mitte?

Eesti keel on rikas ja selliseid põnevaid väljendeid on kindlasti lõpmatuseni... nii on see igas keeles. Ka taani keeles õpin pidevalt uusi huvitavaid väljendeid, mis tihti mulle kõlavad ajuvabana ja absoluutselt ilma mingi loogikata, kus kaks kolm sõna kokku pannes tähendavad midagi hoopis muud kui need sõnad eraldiseisvatena. Aga see on see, mis teeb keele rikkaks ja huvitavaks!

Kuna minu klassis keeletekoolis on peaaegu kõik erinevatest rahvustest, siis tihti räägime oma maade ja kultuuride erinevustest. Üks päev päris Yihan, kes on Hiinast, minu käest, et kas meil Eestis on koolides õpikud eesti keeles. Ma olin ta küsimusest suhteliselt hämminugs ja vastasin, et loomulikult on raamatud eesti keeles. Ta selle peale küsis uuesti, et kas ikka kõik raamatud, nii matemaatika kui füüsika jne. Jällegi kinnitasin talle, et on. Eelnevalt oli ta mult juba infot saanud et Eestis elab vaid 1,3 miljonit inimest, mistõttu oli tal väga raske mõista miks ainult 1,3 miljoni elanikuga riigis peaksid olema õpikud selles keeles, sest see pole ju majanduslikult mõistlik - keegi peab raamatuid kõik tõlkima ja sisu ju ka uuendatakse pidevalt, et kust see raha tuleb.

Sel hetkel mõtlesin lihtsalt, et mis rumalad küsimused, kuid hiljem kodus mõtlesin nagu rohkem selle üle ja nägin ka tema seisukohta. Nimelt hiinas räägitakse paljudes piirkondades erinevaid keeli nn kohalik keel. Seda kohalikku keelt võivad rääkida miljonid inimesed, aga see ei tähenda, et selles keeles oleks koolides õpikud, kuna see lihtsalt pole majanduslikult mõistlik. Haridus on standardiseeritud kogu riigis vähemalt niipalju kui see õpikutesse puutub. Yihan mainis mulle ka üks kord, et selle tõttu surevad need nn kohalikud keeled ka mõnes kohas välja, kuna teadjaid ja oskajaid jääb vähemaks.

See paneb ka rohkem meie väikese riigi ja eesti keele peale mõtlema. Uudistes olen ka teemat eestlaste ja eesti keele jätkusuutlikusest kohanud veidi, kuigi väga palju sellest ei tea, aga Yihani jutu peale hakkasin natuke muretsema, et kuidas me siis ikkagi saame ja jääme ja säilitame keelt ja kultuuri või kas see on üldse võimalik pikas perspektiivis. Elades Eestis ja selle maailma sees pole mulle kunagi selliseid mõtteid väga pähe tulnud, või kui on siis vaid viivuks ja siis olen ma neid mõtteid võtnud absurdsena ja ignoreerinud. Nüüd mõtlen, et kuhu ma eesti keelega üldse minna saan... ainult Eestisse.

Täna rääkisime Yihaniga sarnasel teemal. Ta on olnud nüüdseks umbes 2 aastat olnud töötotsija ja kasutanud seda aega taani keele õppimiseks, aga ta kardab, et on selle aja raiskanud, kuna taani keelt saab ta ju ainult Taanis kasutada ning kui ta varsti tööd ei leia siis peab ta kahjuks Hiinasse tagasi minema. Hiinas poleks tal töö leidmisega probleeme, ta on insener. Ja tõesti, juhul kui ta kolib tagasi Hiinasse ning jääbki sinna, siis pole tal arvatavasti kunagi enam taani keelt vaja ja siis oleks need kaks aastat läinud raisku. Nagu ta ise arvas, et kaks aastat on pikk aeg, selle ajaga oleks ta võinud uue hariduse saada või spetsialiseeruda vms. taani keele õppimise asemel.

Mitte, et ma mõtleksin, et minu puhul oleks see aja raiskamine, isegi kui inglise keelega saab alati hakkama - taani keelt räägivad ju ikkagi üle 5 miljoni inimese. Lisaks mulle väga meeldib võõrkeeli õppida! Tean, et mu mõtted selle teema kohta on väga lahtised ja õhus on palju küsimusi, aga tundsin ennast veidi inspireerituna kuna täna on emakeelepäev.

Pika jutu lõpuks, loodan, et vaatamata globaalsele internationaliseerimisele ja Eesti riigi väiksusele, et suudame hoida meie ilusat keelt ning ka kultuuri. Mäletan veel minu eesti keele tunde, kus keele nüansse nii põhjalikult sai analüüsitud ja vältied ja eiteaveelmida määratletud. Miskipärast olen arvamusel, et igas riigis oma emakeelt nii põhjalikult ei õpita, aga mina olen tänulik, et meie õppisime!

Kas raudsed närvid võivad rooste minna?

A-kasse ehk arbejsløsheds kasse

Lubasin tükk maad tagasi, et kirjutan rohkem sellest a-kasse süsteemist Taanis ja kuidas see (minu puhul) täpselt töötab. So, here we go!

Liitusin oma a-kassega kohe peale lõpetamist. Lõpetajatel on kaks nädalat aega, et ennast mingi a-kasse hingekirja kirja panna ja kui need kaks nädalat maha magad, siis pead aasta ootama enne kui mingeid toetusi riigilt saad. Loomulikult paljud liituvad juba enne seda, kui nad veel õpivad, sest nad pakuvad ka erinevaid kursusi ja nõustamist jne.

Minu puhul oli päris naljakas kuidas ma ei teadnud midagi mida ma tegema pidin alguses, aga õnneks polnud sellest probleemi, sest kohe kui mind informeeriti tegin vajalikud asjad ära ja kõik oli korras.

Üldiselt

Juba enne lõpetamist teadsin mis a-kasse on sest töömessidel olin nendega rääkinud ning siin Taanis on palju erinevaid a-kassesid ja töömessidel püüavad kõik uusi liikmeid endale meelitada, aga enne lõpetamist polnud ma veel kindel et mis edasi teen ning ei arvanud et Taani jään mistõttu ma polnud neist eriti huvitatud. Arvasin ka et pean kõik raha mis ma saan tagasi maksma nagu oleks tegu laenuga ja polnud sellest samuti huvitatud. Olin teema juba unustanud kuni lõpetamisepäeval see jälle jutuks tuli kursakaaslastega. See tundus mulle esialgu uskumatuna, et mul on võimalik saada riigilt igakuist toetust isegi kui ma pole tundigi Taanis töötanud ega kroonigi makse maksnud. Aga nii mulle väideti. Kuna kaotada polnud midagi, panin ennast a-kasse hingekirja kirja.

Viimane aeg a-kassega liituda on 2 nädalat peale lõpetamist nagu varem juba mainisin. Loomulikult võib seda teha ka juba õppimise ajal, aga vahet väga pole. Tegelikult pakuvad nad oma liikmetele aeg-ajalt kursuseid ja alati võib ka nende poole pöörduda kui nõu vaja tööotsimisega seotud, seega vahel võib täitsa kasulik olla. Üliõpilasena liitudes (vist oli kui aasta enne lõpetamist liikmeks astud) ei pea neile kuni lõpetamiseni liikmesmaksu maksma. Seega esimene asi mida silmas pidada on et selle kahe nädala jooksul lõpetamisest ennast a-kasses kirja panna, juhul kui mahad selle aja maha pead ootama aasta kuni sul on võimalik mingeid toetusi saada, õigeaegselt tehes ootad ainult ühe kuu.

Mina lolli peaga arvasin, et see ongi kõik mis ma tegema pean ning jäin ootama juhiseid oma a-kassest et mis ma nüüd edasi tegema pean. Loomulikult peab a-kasse arve õigeaegselt ära maksma ja minu puhul oli see umbes 1300 DKK (175 EUR). Arve tuleb 3 kuu ehk kvartali kohta.  Kui siis mingi aja möödudes hakkasin huvi tundma, et mis toimub ning neile kirjutasin, siis tuli välja et nad ei saa mulle enne mingit raha maksta kui olen ennast Jobnet.dk’s arvele võtnud. Ja lisaks polnud mul ka maksukaarti maksuametis.

Jobnet.dk on üleriigiline portaal kuhu kõik tööotsija peavad ennast kirja panema, see on kohustuslik. Kui oled ükskord ennast kirja pannud siis peab vähemalt iga nädal käima seal töökuulutusi vaatamas ja nuppu vajutamas, et kinnitada et oled ikka veel tööotsija. Jobnetis on registreeritud Jobplan mis on kokku lepitud sinu konsultandiga Jobcenteris, samuti jääb sinna ka märk maha kohtumistest mis sul on Jobcenteriga olnud. Ja see on ka veel üks koht kuhu peab oma haigusepäevad ning puhkusepäevad registreerima.

A-kasse põhifunktsioon on raha vahendamine riigi ja töötute vahel, aga nad pakuvad ka abi kursuste ja nõu näol, lisaks täidavad nad järelvalvefunktsiooni – iga nädal peab nende lehele sisse logima ja sinna kirja panema millistele kuulutustele või millistesse firmadesse oled sel nädalal kandideerinud, minu a-kasses on miinimum 2 iga nädal. Kaare oli teises a-kasses ning neil ei olnud nõue kahele töökohale kandideerida vaid 2 tööotsimistegevust teha iga nädal, ehk tal oli veidi lihtsam. Näiteks registreeris ta ennast igasugu erinevate tööportaalide lehtedel ja oligi kõik – sai paar nädalat puhkust põhimõtteliselt. Lisaks kandideerimisele, kutsub a-kasse ka kohtumistele iga kolme kuu tagant. Käisin eile Aarhus’es, et a-kassele oma nägu näidata. Tavaliselt oleme me rääkinud üldistel teemadel, et mida ma arvan kuidas mul läheb tööotsimisega jne. Arvan, et nad teevad neid kohtumist põhiliselt selle pärast, sest nad peavad, et niiöelda linnuke kirja saada oma süsteemis. Mul oli paar küsimust millele lootsin eilselt kohtumiselt vastuseid saada, aga see naine kellega ma rääkisin ei teadnud mitte midagi ja kui ta vastust ei teadnud, siis lihtsalt spekuleeris ja ei üritanud välja uurida ega midagi. Mulle järjekordne kinnitus, et tal oli ainult vaja linnuke kirja saada ning mingit nõu mulle anda ta väga ei osanud. Eks ta natuke mõtetu on nii 10-15 minutise kohtumise jaoks tund sõita, aga pole midagi teha. Vähemalt saan osaliselt transpordikulu tagasi küsida.

A-kasse lehel on siis vaja tööotsingud registreerida ning lisaks teisi vajalikke toiminguid teha nagu näiteks kinnitada, et pole vahepeal mingeid teisi toetusi saanud ja selle alusel saavad nad siis päevaraha välja maksta (Ydelseskort). Lisaks veel muidugi puhkuse ja äraoleku ja muud asjade kohta on seal blankette mida täitma pead, kui vajalik.

Puhkusepäevad ja riigist lahkumine

Seal ajal kui saad päevaraha (dagpenge), pead alati olema valmis ühe päeva etteteatamisega valmis olema – juhul kui Jobcenter niiöelda saadab sind mingile suvalisele tööle või tahab sind näha või mingile muule tegevusele saata. Samuti ei ole lubatud riigist lahkuda, sest siis sa eeldatavalt ei ole nn ”töövalmis” sest oled reisil või põhimõtteliselt puhkad. Loomulikult eeldatakse et otsid tööd Taanis ning jääd Taani tööle, vastasel juhul ei ole sul õigust päevaraha saada. Kui nüüd mõtled, et siis igaüks või tulla Taani ja ennast töötuks kirja panna ja raha hakata saama, siis nii see ka päris ei toimi – tingimused on erinevad ja ma pole kõigiga kursis, aga tean, et juhul kui oled hariduse Taanis omandanud (kogu kraad, mitte ainult semester) siis kvalifitseerud sa töötukassa päevarahale. Point on selles et siin tehakse kõik võimalik, et hoida kõrgelt haritud inimesed Taanis, nad vajavad rahvusvahelist tööjõudu et oma majandust kasvatada. Kui sa ei ole üliõpilane siis peab olema mingi teatud arv päevi siin töötanud ja/või elanud vms.

Kui on soov mingiks ajaks koju minna ehk Taanist lahkuda peab sellest teada andma ning sellel perioodil päevaraha ei saa, umbes nagu palgata puhkus vms. Uurisin eile ka kogunevate puhkusepäevade kohta, sest mingi teatud arv päevi peaks olema ka päevarahaga puhkus, kui minu a-kasse seda ei teadnud ehk siis pean selle ise välja uurima:)

Haigus

Juhul kui jääd haigeks, kasvõi üks päev, peab sellest ka teada andma. Kõige tähtsam on et Jobnet.dk’s oleks see ära registreeritud, sest siis arvestatakse selle põhjal päevaraha vähemaks ja saad hoopis haiguseraha. Paar korda kui mina olen haige olnud siis mina seda ei teinud juhul kui see mingite kohtumiste ärajäämist just ei põhjustanud. Alguses ma ei teadnud ka, et Jobnetis peab ennast nii kohe registreerima ja tagasiulatuvalt millegipärast seda teha ei saanud, seega jäigi kirja panemata.

Jobcenter

A-kassest täiesti eraldiseisev organisatsioon on sinu kohalik Jobcenter. Ka neile pead aru andma oma tööotsingutest ning samamoodi iga kolme kuu tagant tahavad nad sind näha. Jobcenter on see läbi kelle hetkel minu keeltekooli eest makstakse ning samuti oli see minu konsultant Jobcenteris kes mind saatis Intergrationsnet’i kohtumistele, et saaksin aktiivselt nõu kuidas oma kaaskirju ja CV paremaks teha ja mida ma rahvusvahelisena silmas pean pidama Taani tööturule sisenedes. Mõlemad asjad (nii keeltekool kui ka Intergrationsneti kohtumised) on väga kasulikud ning vajalikud mulle, seega väga tore et on selline võimalus.

Kokkuvõtvalt arvan ma et see süsteem on veidi keeruliseks aetud, kuna on erinevad eraldiseisvad organisatsioonid kellele pean ühe ja sama teema osas aru andma, aga teisest küljest on muidugi tore et kõik tahavad aidata jne. Arvasin ekslikult algusest et on mingi koostöö ja omavaheline infovahetus, aga seda ma enam ei arva. Pean a-kasse lehel kirja panema kõik kohad kuhu olen kandideerinud ja siis tahab ka Jobcenter sama asja minu käest. Jobcenter on pigem rohkem nagu kontroll riigi poolt, et olla kindel et inimesed ikka teeksid midagi tööleidmise suunas, kui a-kasse tegeleb kõigi teemadega, et olla võimeline sulle päevaraha arvele kanda ja selleks on neil oma reeglid (nagu näiteks kohtumised ja 2 kandideerimist nädalas jne.). Ja mõlemad proovivad sind enda moodi aidata.

Mida on vaja teha päris alguses
1. Sign up on your a-kasse within 2 week of graduation.
2. Sign up on Jobnet.dk as free (Meld mig ledig) - remember to check in every week and have a complete CV on the webpage.
3. Pay the a-kasse bill :)
4. Submit the ledighedserklæring for on you a-kasses webpage (deklareeri ka oma a-kassele et oled nüüd töötu)
5. Make a tax card, in case you already don't have one (http://skat.dk/)
6. Submit the Dagpengekort (Ydelseskort) when it is available on you a-kasses webpage (usually after every 4 weeks or so)
7. Fill in Erklæring om fravær and Kursuserklæring if relevant (juhul kui on jäänud mingi tükk aega peale lõpetamist ning arvelevõtmist nagu mul juhtus, siis nad tahavad a-kassest kinnitust et sa pole vahepeal mingeid toetusi saanud või töötanud vms; Kursuserklæring, sest mina käisin taani keele kursustel)
8. Soon you will be asked in for a meeting (both a-kasse and Jobcenter, but separately) which I needed to book online
9. Fill in you Jobplan before the meeting, upload some applications you have sent
10. Go to the meetings!

Ja nii lihtne see ongi!

Stram op!

Midagi on juhtunud... viimasel ajal tundub et on rohkem asju teha kui aega ja viitsimist:) Eriti seoses minu uue tervislikuma eluviisiga.

Asi algas tegelikult juba ammu-ammu, nimelt taanlastel ei ole kombeks niiväga salateid süüa, seega olin mina alati see kes meie peres neid tegi ja söi ja ka Kaarel süüa käskis:) Vahepeal olen ka nägin palju filme, mis on just toidu ja eri tüüpi toitumisega olnud seotud ja kõik see on mind rohkem ja rohkem lükanud tervislikumale "dieedile"... mitte et ma nüüd väidaksin, et söön ainult ei tea mis öko taimetoitu, aga ma üritan süüa rohkem ja rohkem juur- ja puuvilju.  

Kapsasupidieet
 Kaare teeb seda väidetavalt 1-2 korda iga aasta ja seekord olin ka mina kapsasupidieediks olemas. Idee oli süüa ühte ja sama suppi nädal otsa, ja kapsasuppi, sest kapsas on selline juurvili mille seedimiseks kulutab keha rohkem energiat kui ta sealt saab. Supis oli ka teisi juurvilju, aga enamuselt kapsas. Otsustasime, selle dieedi ette võtta kahekesti. Ausalt öeldes, oli nädala lõpuks nii kopp ees sellest supist, et pistsin paar kommi ka põske, aga ärge Kaarele õelge:)  

Juicer
Ostsime endale hiljuti Philipsi mahlapressi või mahlamasina või ei tea kuidas selle kohta eesti keeles öeldaksegi (tunnen, et tihti on raske õigeid eestikeelseid sõnu leida, väga piinlik). Ja olime mõlemad väga änksis selle pärast, sest olime juicimisest palju head lugenud. Kaare otsustas ette võtta kahe-nädalase mahlakuuri, kus ta ainult toitus värskelt pressitud mahladest. Sellise hullumeelsusega mina kaasa ei läinud, aga tema tegi ära. Eesmärgiks siis ennast proovile panna, et kas ta ikka saab hakkama (mõned inimesed teevad selliseid kuure kuudepikkuses) ja ta tahtis natuke ka kaalust alla võtta. Mahla koostisosades (kõik juur- või puuviljad mida saab juicida) või kogustes mingeid piire ei olnud. Mõlemad eesmärgid said täidetud ja Kaare võttis umbes 7 kilo alla.  

Fitness World
Novembri alguses pakkus üks siin kohalikest fitness klubidest väga head pakkumist, et kui täna (eriti tüüpiline, ma tean) liitute, siis saate hea diili... aga seekord oli ka väga hea diil, Taani kohta - 4 kuud ainult 100 DKK eest kuus! Loomulikult oli ka liitumistasu, aga ikkagi maksan nende nelja kuu eest kokku umbes 680 DKK, ja hetkel ei plaani liikmelisust jätkata pärast seda, sest tavaline kuutasu on 249 DKK. Aga hetkel kasutan seda fitness klubi enam-vähem iga päev! Mõnikord on küll raske, aga hea on see et minu uuest taani keele grupist on ka teisi kes samal ajal liitusid ning käime tihti trennides koos.
Lisaks see nädal hakkas kuu-ajane Challenge, millest ka osa võtan. Selle raames peab kuu aja jooksul käima 20 eri trennis joogast kuni boksimiseni ja siis saab mingi kingituse jõuludeks:) See on muidugi väga tore, aga pigem loodan ennast natuke paremasse vormi saada ja loomulikult on põnev ka kõiki eri trenne proovida.

Kaare mõnikord küsib minu käest, et kas ma plaanin taimetoitlaseks hakata (et mõnikord nagu kisub sinna poole natuke), aga seda kindlasti mitte. Ma arvan, et luban endale kõike eri toite nautida, aga vähem tervislikemaid asju mõõdukamalt kui ma seda tegin varasemalt.

Sellega hetkel ka lõpetan! Olgem tervislikumad!

Kiisu pissib dušinurgas

Olen blogi veidi unarusse jätnud... aga tänu Krissu üleskutsele võtan ennast nüüd kokku ja kirjutan enda tegemistest:)

Olen siin Silkeborgis ennast kenasti sisse seadnud ja koht hakkab rohkem ja rohkem meeldima.

Tagasi jõudes olen olnud enamasti kodune ja uurinud-puurinud mis tööd siin pakutakse ja kuhu kandideerida saaksin. Peale tööotsimise pühendan palju aega ka keeleõppimisele, ülejärgmine nädal ongi järgmise taseme test... õppida veel on küll, aga loodan et saan järgmisele tasemele. Praegu olen ühes klassis ka veel päris algajatega kuna pole nii palju inimesi et eraldi klassid teha, seega kui nüüd saan järgmisele tasemele, siis saaksin oma tasemel õppuritega ühte klassi.

Olen uute sõnade õppimise tarbeks endale teinud ka sõnakaardid. Kahjuks meeldivad aga kiisule ka minu sõnakaardid... ta oli üks päev neid natuke närinud... hiljem avastasin ka et ühe taani keele raamatu nurk oli auguline... äkki kiisule ei meeldi et ma taani keelt õpin:)

Kui augusti keskel Taani tagasi tulin siis oli Kaare just paar nädalt tagasi endale uue kiisu saanud. Ma arvan et ma olen rohkem koerainimene kui kassiinimene, sest väiksena on meil ikka koer olnud, aga tundub et nüüd vaikselt hakkavad kassid ka rohkem meeldima. Nimepanek pole väga loominguliselt läinud ja kutsume teda praegu Kitty'ks. Ta on praegu natuke alla 5 kuu vana.

Kitty on veider kiisu. Kui mina tulin siis juhtus tal paar õnnetust korteri peal ja ta ei tahtunud sinna pissida kuhu oleks pidanud. Hakkasime siis teda rohkem kiitma kui ta käis õiges kohas oma asju ajamas. Üks päev olime kõik just parajasti vannitoas samal hetkel ja vaatame et kiisu läheb duššinurka ja kükitab sinna. Vaatame Kaarega üksteisele otsa, et mida ta teeb? Pissib vä? Kas see on OK? Aga tegime siis kiire otsuse et las ta siis pissib sinna kui tahab, sest ta kükitab just äravooluresti peale nagu ta teaks täpselt mis teeb. Muidugi kiidame me teda ikka aeg-ajalt kui ta oma kastis käib. Enam pole õnnetusi juhtunud.

Üks päev augusti lõpus mõtlesin, et võiks seenele minna. Käisimegi siis ja saime päris palju pilvikuid. Lisaks harisime ennast ka natuke seente osas. Kusjuures ma pole varem nii iseseisvalt käinudki seenel... selline suure inimese tunne tekkis kohe:) Kaare tegi siis värsketest seentest kohe risottot ja ülejäänud külmutasime.

Eelmine nädal sai Kaare ühel töökaaslaselt koti peete ja otsustasime siis need purkidess panna nagu me ükskord enne oleme teinud, kui Lemvigist peete kaasa saime. Väga lihtne äädika, vee ja suhkru seguga tehtud peedid, aga maitsevad head.

Nagu näha siis palju kokkamist ja muidu söögiga seotud tegemisi... muidugi ei saa mainimata jätta ka Kaare iganädalased leivaküpsetamised. Talle meeldib nii teha, et saaksime laupäeva või pühapäeva hommikul hommikusöögiks värsket leiba süüa. Ja muidugi on ta oma leiva üle alati väga uhke:) Ja alati maitseb leib hästi! Muide, võtsin endale pähe, et proovin rukkileiba teha ja hetkel teen selle tarbeks juuretist. Paari päeva pärast vaatab kuidas välja tuleb, see leivaküpsetamise protsess on ikka pikk...

Eile käisin Aarhusis esimesel kohtumisel oma a-kassega. Sain sealt palju inspiratsiooni ja uusi mõtteid mida tööotsimisel teha. Arvan, et see oli väga hea vahelduseks kellegilt teiselt nõu saada, pluss sain ka paar uut tuttavat. Tulevikus saan ka minna erinevatele kursustele mida nad pakuvad, tundub põnev. Selle töötukindlustuse teemaga on palju reegleid ja tingimusi mida peab meeles pidama. Aga kokkuvõttes väga kasulik. Võibolla kirjutan sellest pikemalt mõni teine kord.

Esimene kuu on juba jõudnud ära tiksuda, aeg on kiiresti läinud. Lisaks eelmainitule, registreerisin ennast ka mitmetele online-kursustele, mida Coursera pakub ja see on põnev sest õpin uusi asju... üritan ka nendega sammu pidada. Praegu on lausa kolm tükki käimas samal ajal, aga pigem las olle rohkem teha kui et raiskan niisama aega.

Mõtlesin ka laulma hakata jälle... täna lähen ühe kirikukoori lauluproovi, ei tea kas sellest ka asja saab, aga lähen vaatan mis nad mulle seal räägivad...

Sellised tegemised siis mul siin Taanimaal. Mul läheb hästi, olen oma otsustega rahul.

Lisan siia ka pilte tegemistest, millest ma kirjutasin, niipalju kui mul panna oli:




Soovin jõudu ja vastupidamist perele Eestis ja olen mõtetes teiega ka praegusel raskel ajal. Näeme jälle mõne kuu pärast! (mis ei tähenda, et ma enne seda blogisse ei kirjutaks)

Master of Science!

Olen nüüd juba nädalake magistrikraadiga olnud... oleks juba aeg kirjutada veidi lõpetamisest ja eksamist.

Eksam oli eelmine esmaspäev ning juba kolmapäeval oli lõputseremoonia. Seega veetsin need paar vahepealset päeva Aalborgis Maarjal külas:)

Esmaspäeva hommikul sõitsin rongiga Silkeborgist Aalborgi ning sain rongis korrata ja oma presentatsiooni parandada. Tundsin, et lõputöö kirjutamise peale oli juba nii palju aega ja vaeva läinud, et polnud väga motivatsiooni midagi uut presentatsiooniks välja mõelda. Seega rääkisin põhiliselt oma lõputööst ning natuke ka mõned avastused millest eriti ei kirjutanud. Eksamile minnes oli mul enesetunne hea, olin suhteliselt enesekindel ning ootasin head tulemust. Eks mu juhendaja oli ka mulle seda tunnet sisendanud, sest tema arvas et minu töö on väga hea.

Presentatsioon läks hästi. Hiljem sain teada, et paistsin veidi närvis olevat, kuigi enda arust niiväga polnud, vähemalt peale esimest 5-10 minutit. Arutelu läks minu lõputööst ka veidi eemale niisama rahvusvahelise ärinduse teemadele ning eksaminaator on suures rahvusvahelises tarbijaketis tähtis nina, niiet oli minu teemaga hästi kursis praktilise poole pealt. Kirjutasin siis kuidas managerid suhtuvad ja teevad tarbijate segmenteerimist. Hindeks sain 10! Juhendaja ütles, et väga natuke jäi puudu, et maksimumi 12'e oleks saanud. Ju siis mõnele küsimusele ei osanud täpselt päris nii vastata kui eksaminaator õigeks pidas, aga nüüd on asi tehtud ja hinne käes.

Selgitan lühidalt kuidas Aalborgi ülikoolis kaitsmiseprotsess käib. See on põhimõtteliselt nagu iga teine eksam ainult pikem. Tavaliselt siis tehakse individuaalne presentatsioon ning ruumis on ainult 3 inimest - üliõpilane, juhendaja ja väline eksaminaator. Mingit rohkemat publikut lubatud ei ole. Eksamiaeg on jagatud presentatsiooni ning küsimuste vahel. Kohe peale arutelu saab üliõpilane hinde teada. Kokku oli mul seekord ette nähtud 1 tund koos tagasisidega. Presentatsioon oli arvatavasti pool sellest ajast ning siis sain küsimustele vastata. See hinne, mis antakse, on lõplik ning põhineb ainult nende 2 inimese hinnangul, kes sind hindavad. Seega iseenesest mõistetavalt on hinne väga subjektiivne ning oleneb suuresti kes sinu väline eksaminaator on.

Peale eksamit veetsin õhtu sõprade/kursakatega ja käisime IKEAs ja niisama linnas. Järgmine päev nägin Maarja töökoha ära ja käisin trennis zumbas, sest üks mu endine grupikaaslane on seal treener. Ja juba oligi kolmapäev ja aeg oma diplom kätte saada:) Selleks puhuks sõitis Kaare ka Aalborgi üheks päevaks. Õhtul oli organiseeritud väike buffee kursakatega ja teised pidasid pidu edasi kuni hommikuni, kui meie tagasi Silkeborgi sõitsime.

Ja sellega oligi minu 2-aastane magistriseiklus läbi!

Siinkohal ka väike album pildikestega lõpetamisest. Nautige!

Sjaellandil külas

Peale lõputöö posti panemist oli võimalus veidi aeg maha võtta ning läksime Sjeallandile "suvitama"... Seal olles käisime loomaaias ja glideriga lendamas ja nautisime head sööki... Lisan mõned pildid käimistest/tegemistest:)

Poosepilt loomaaias

Lähme lendama!

Õpetussõnu saamas

Lõputöö update

Aeg on nii kaugele jõudnud, et juba järgmisel kolmapäeval on lõputöö ära andmise tähtaeg. Just paar tundi tagasi kirjutasin kokkuvõtte ja sättisin-seadsin asjad nii hästi korda, et saaksin lõputöö viimase variandi juhendajale saata. Et siis tegelikult, on nüüd lõputöö põhimõtteliselt valmis... sellest mõttes et võiksin selle sisse anda, aga loomulikult tahan ma veel kogu töö läbi lugeda ja kirjavigu ja muud nipet-näpet parandada. Olen ju põhimõtteliselt kogu töö kirjutanud nii nagu torust tuli ja väga parandusi või muudatusi pole teinud või pidanud tegema... arvan, et üldiselt on kõik tip-top, aga siiski pean veel kogu asja kriitilise pilguga läbi lugema. Samas ma ei usu, et mingeid suuri muutusi tegema hakkan enam, üldiselt olen olnud rahul sellega mida kirja olen pannud. Mõtlesin juba esimesel korral hästi läbi kuidas kirjutada ja sõnastada oma mõtteid, seega loodan et ei avasta mingit suurt prohmakat :)

Üksinda kirjutamise juures on see asi tore et saan asjad kiiremini tehtud ja suhteliselt ilma stressita. Halb asi selle juures on aga see, et pole väga kedagi kes mu töö üle vaataks kriitiliselt... juhendaja küll on, aga arvan et tal pole olnud aega mu tööd eriti lugeda, sest igal kohtumisel andis ta alati väga üldist tagasisidet ja kohati tundus, et ta pole lugenud seda mis ma talle saatsin lugemiseks. Igastahes, loomulikult kui ise kirjutan, siis on kõik hästi kirjutatud :) Muude grupitööde raames olen ka tähele pannud, et ega keegi minu osi väga palju parandama ei kipu ja teistega koos kirjutades tekitaski mulle vahel stressi see, et on vaja teiste osi üle lugeda ja parandada pidevalt... hehh, sellest jutust jääb veidi selline tunne et "mina teen alati kõige paremini ja kõik teised ei oska kirjutada", aga mitte seda ei taha ma öelda... Üksi kirjutamise juures tunnengi just sellest puudust, et keegi mulle tagasisidet annaks, nii positiivset kui ka negatiivset.

Saadan lõputöö postiga. Lisaks peame ka kooli databaasi elektoonilise variandi üles laadima, aga kool ikka nõuab et ka kaks välja prinditud koopiat neile saadetakse. Kuna saadan postiga, siis pean lõputöö juba esmaspäeval posti panema, et kolmapäevaks kohale jõuaks. Lisaks sõidame Kaarega teisipäeval Sjællandile ta vennale külla ja et siis samal ajal lõputöö sisseandmist tähistada ja nädalavahetust nautida.

Veebruaris ja märtsis poleks ma kuidagi suutnud ette kujutada, et saangi selle asja tehtud, aga nüüd tagasi vaadates polnudki see nii kaelamurdev asi... aga eks nii on kõikide asjadega:)

Ehk siis kõik laabub sujuvalt ja elu on lill! Ilmad hakkavad ka rohkem suve moodi minema vaikselt siin...

stiilinäide kuidas eelmine nädalavahetus kuuseoksi maha lõigati tagahoovis, ilm oli ilus:)

PS. Lõputöö tuli mul lõpuks üle 100 lehekülje! Ajuvaba!

Graduation ceremony

Kirjutan siis oma lõputööd ning juuni alguses on tähtaeg juba... varasemalt väideti meile, et Aalborgi Ülikoolis lõpetamise puhul mingit aktust ei tehta ning, et kui tahame miskit siis peame ise korraldama...

Paar nädalat tagasi umbes sain meili, et minu eksamiaeg on muudetud varasemaks, kuna saan siis ka lõpuaktusele minna, mis on 27ndal juunil. Tuli välja et mingi asi ikka korraldatakse magistriüliõpilastele, aga millegipärast keegi sellest mitte midagi ei tea. Väga veider :S

Ühesõnaga, nüüd on olukord selline, et paar kursakaaslast ajavad seda asja, et saaksime kõik aktusele minna koos ning et saaksime ka ürbid selga kõikidel ühesugused. Seda traditsiooni siin ka ei ole.

Eksam on mul 25.juuni kell 13:00 ning lõpuaktuse kohta tean hetkel ainult, et see on 27.juuni Aalborgis. Lihtsalt infoks:)

Lõputöö kirjutamine sujub hetkel hästi, loodetavasti jõuan ka õigeks ajaks valmis kõik mida vaja :)

Lasketiirus

Käisin püssi laskmas.

Toetusridvad, mida laskmisel kasutasime

Ülemine rivi on minu ja alumine Kaare oma

Põnev oli ja sellise püssiga oli suhteliselt lihtne ka. Ei teinud miskit suurt pauku ega midagi. Aga nüüd saan õelda, et olen püssist lasknud.

Toidutegu

Nagu paljudele juba teada, siis Taanis pole paljusid asju saadaval, mis Eestis mul menüüsse peeaegu igapäevast kaasatud oleks. Alguses ärritas mind see väga, et polnud saada asju, mille järgi parajasti isu oli ning paljud toiduained maitsesid siin teistmoodi.

Nagu meile Umeas räägiti, siis uude kultuuri tulles läbitakse alati erinevad etapid. Esiteks olin väga meeldivalt ärevuses, et oh kui lahe, uued inimesed, uued kombed, söögid, ning olin heas tujus. Siis tuli teine etapp, kus kultuuride erinevused hakkasid selgelt silma ning ärritasid mind - miks te teete seda nii, või teete seda valesti, või miks te sellist asja süüa tahate, miks pole neid ja neid asju saada jne. Tahtsin tuttavat keskkonda tagasi, tahtsin toite mida kodus süüa sain, tahtsin oma pere ja sõprade juurde. See tekitas ka tuju langust ja ärevust. Lisaks tuli just siis see kõige pimedam ja külmem talveaeg. Kuid arvan, et sain sellest etapist päris kiiresti üle ning kohanesin ja aksepteerisin oma keskkonda. Hakkasin paremini mõitsma ja harjusin kuidas asjad siin käivad. Eks loomulikult oli üldjuhul tegu pisiasjadega, sest ega kultuurierinevused teab mis suured ju ei ole Eesti ja Taani vahel, aga siiski... Umeas seda juttu kuulates, mõtlesingi tagasi oma Taani tulemise kogemust, mida just kirjeldasin, ning paljud asjad olid selgemad tagantjärgi. Tol hetkel ei mõistnud nii hästi oma käitumist.

Otsisin etapid ka internetis üles ning klappisid suhteliselt hästi:
1. Honeymoon phase - During this period, the differences between the old and new culture are seen in a romantic light. For example, in moving to a new country, an individual might love the new food, the pace of life, and the locals' habits.
2. Negotiation phase - After some time (usually around three months, depending on the individual), differences between the old and new culture become apparent and may create anxiety. Excitement may eventually give way to unpleasant feelings of frustration and anger as one continues to experience unfavorable events that may be perceived as strange and offensive to one's cultural attitude.
3. Adjustment phase - Again, after some time (usually 6 to 12 months), one grows accustomed to the new culture and develops routines. One knows what to expect in most situations and the host country no longer feels all that new.
4. Mastery phase - In the mastery stage assignees are able to participate fully and comfortably in the host culture. (nii lugesin wikipeediast Kultuurišoki kohta)

Sissejuhatus pikk, aga nüüd asja juurde:) Hakkasin ju kirjutama toidust...

Olen ka varem mõelnud selle peale, et peaksin ise proovima teha neid toite mida siin saada ei ole, aga ju siis pole vajadus nii suur ikka olnud. Nüüd aga murdusin ning otsustasin, et teen ise pelmeene. Neid ei ole siin absoluutselt kuskilt saada.

Retsepti sain siit: Pelmeenid

Päris nii palju pelmeene ei tulnud, kui lubati, aga ju siis jäi tainas veidi paksem kui oleks pidanud, aga esimese korra kohta annaksin endale andeks:)

Lihamassi jäi palju üle - tegime sellest pikkpoissi

Pelmeenitegu võttis rohkem kui 2 tundi. Olime mõlemad väsinud ja näljased kui pelmeenid lõpuks tehtud said.

Kokku saime 81 pelmeenikest, mis sügavkülma läksid

See oli eile. Täna olin jälle kokkamise tujus ja otsustasin kohupiima teha. Olen palju Kaarele kohupiimast rääkinud, aga isegi kui ricotta, mascarpone ja kodujuust mingil määral on sarnased kohupiimale, siis pole see ikka see. Otsisin täna veidi internetist retsepte ning minu üllatuseks on see kohupiimategu tunduvalt lihtsam kui seda enda peas kujutasin.

Kasutasin seda retsepti: Kohupiim

Kujutasin ette mingit pikka hapendamise protsessi, aga tuli ainult piimale veidi jogurtit lisada, kuumutada ja juba toimis. Sama piima kalgendamise protsess toorjuustu või kohupiima tegemiseks töötab ka mistahes happelise ainega (peale hapendatud piimatoodete siis). Ok, võibolla mitte just mistahes ainega, aga leidsin näiteks näiteid, kus kasutati sidrunhapet, sidrunimahla või isegi äädikat.

Kohupiimaterad nõrguvad

Sellise koguse sain 1 liitrist 3,5% piimast ja umbes 1 dl jogurtist

Muide, vastlapäeval üritasin ka vastlakukleid teha, aga kuklid aitasid ainult soojalt süüa. Jahtunult läksid hirmus kuivaks ja kõvaks. Aga siiski saime vastlapäevalt vastlakukleid süüa:)

Järgmiseks, ma arvan, et proovin veel mingeid piimatooteid teha. Mulle hirmsasti igasugu piimatooted meeldivad ja maitsevad. Nagu Kaare ütleks, et ükskõik mis sööki võiksin ma hapukoorega süüa:) Kusjuures kandideerisin just eile ka Arla Foods Graduate Programmi - loodetavasti näkkab.

Aga kuni järgmise korrani ning seniks head kokkamist!