Panin Gumtree'sse kuulutuse ülesse, et olen kogemusega ettekandja ja baaritöötaja ning juba varsti sain kõne Belvidere Bar and Bistrost, et kas ma saaksin nägu näitama tulla ja intervjuule, aga arvasin et vahet pole sõidan rattaga või lähen pool teed rongiga aga küll ma kohale jõuan. Esimene tööots ikkagi ning väga põnev oli! Kaare'l oli juba tema esimene tööots Austraalias tehtud - ta koristas ühe keskealise Korea naise aeda ja tegi värvitöid. Esimene kord läksin terve tee rattaga, kokku sõtkusin pedaale tunnikese, aga kohale jõudsin :) Vähemalt oli ilm ilus ning enamus ajast nautisin sõitu, välja arvatud siis kui veidi ära eksisin... Sel päeval kutsuti mind ainult vestlusele nagu hiljem teada sain ning järgneval päeval oli mul siis esimene tööpäev.
Kuna ka Kaare'l oli tööd vaja siis loomulikult küsisin, et ega neil pole vajadust veel kellegi järele ja ennäe imet, neil oli just kedagi vaja kööki appi ning ka lihtsalt igale poole kuhu vaja abistama ehk all-rounder. Lubasin siis, et Kaare saadab oma CV ja sellega jäi pall nende väljakupoolele. Järgmisel päeval sättisin ennast tööle minekuks valmis ning Kaare tuleb nägu naerul tuppa ja ütleb, et tema tuleb ka. Kohe ei saanud arugi et kuhu sa nüüd tuled, aga tuli välja et nad oli Belvidere'st helistanud ning tahtsid et ka Kaare samal ajal tuleks. Super! Väga hästi tuli seekord välja!
Kahjuks jätkus meile tööd ainult nädalaks pluss mulle väideti et olen "too classy" et baaris töötada ja seetõttu nad ei tahtnud mind pikemalt hoida, võta näpust, ei tea...
Igastahes peale nädalast pausi tegin sama trikki uuesti, seekord Victoria Park Hotel'is. Ja jällegi saime mõlemad samal ajal palgale, kuid uuesti jätkus meile tööd vaid nädalaks. Isegi kui see koht on palju rohkem "classy" :) siis ei saanud me korralikku põhjendust, et miks meid lahti lasti... väideti, et nad on overstaffed vms, aga siis paar nädalat hiljem kui jälle Gumtree'd tsekkisime, siis otsisid nad uuesti waitstaff ja barstaff'i. Jällegi pole me selle pärast väga muretsenud ning leidsime nädala pärast uue koha.
Seekord kandideerisin mehhiko restorani nimega Pancho's food runner'iks ehk toidujooksjaks. Sain põhimõtteliselt kohe vastuse, et tule homme proovipäevale ning ütlesin siis Kaare'le, et kandideeri ka! Ta saatis oma CV ning sai vastuseks, et "näen, et sinu tüdruksõber tuleb meile homme proovipäevale. Vaatame kuidas tal läheb ning siis vaatame edasi". Ma pole kindel kuidas ta meie CV'dest selle täpselt välja luges, aga ta pani täppi ning Kaare vastas talle, et "ma olen kindel et tal läheb proovipäeval väga hästi ning arvatavasti me siis varsti näeme". See vastus meie uuele bossile meeldis ning selle peale kutsus ta meid mõlemaid jällegi koos proovipäevale samal ajal :)
Igas kohas on olnud omad karakterid ning huvitavad inimesed, aga Pancho's töötasime koos rohkem inimestega kui varasemalt.
Belvidere's oli lõbus ja sõbralik kokk Peruust, kes pakkus kanakoibi kui mul kõht tühi oli ja Michelle, kes ka keskealiselt elas nagu backpacker (nii ta väitis) ja Emily, kellele meeldis teisi taga rääkida, aga oli alati väga sõbralik, pluss Ray, Peter, Sam, Trevor.
Victoria Park Hotel'is ei jõudnudki väga paljude nimesid ära õppida, aga ka endale meenutuseks panen siis kirja keda mäletan... Nikki aitas mind esimestel päevadel orienteeruda ja andis juhtnööre mida ja kuidas teha, siis oli veel managerid Daniel, Mark, ja Paul, kes meid vallandas. Ja Helen, kes töötas kontoris ning tahtis teada kuidas kalasaba patsi teha ühel päeval kui ma olin endale kalasaba teinud. Kahjuks ei jõudnud ma seda talle õpetada.
Pancho's jooksin toiduga köögi ning restorani vahet ja puutusin kokku nii köögitöötajatega kui ka kogu ettekandjate-armeega. Armee selle pärast, et neid oli palju, aga tihtipeale suutsid ikkagi kõik kuskil kaotsis olla nii, et polnud kedagi, kes aitaks mul toidu kandikult ära tõsta. Köögis olid kokad Stefan, Tommy ning Ross. Stefan oli see kes meid palkas. Tommy oli pisike, aga lõbus, tema oli peakokk. Ross oli meie lemmik, sest ta alati naeratas ning tundus üldiselt tore inimene olevat. Köögis kuulis pidevalt eri keeli. Stefan ja Tommy rääkisid omavahel prantsuse keelt mõni kord, ma kahtlustan, kui nad tahtsid kellegist taga rääkida. Siis Dal oli Koreast ning rääkis ühe ettekandajaga Adamiga mõnikord korea keeles ning Katerina ja David köögist olid Columbiast ning rääkisid omavahel hispaania keeles. Siis oli köögis veel Luka, ja jooksjad Ace, Anna, Tui, Charize, George ja nii edasi, sest jooksjad vahetusid üleöö, täpselt nagu ka ettekandjad, välja arvatud Daniel. Ettekandjatest mäletan veel Massimo't, kes alati väga valjusti ja valesti laulis kui kellelegi sünnipäevalaulu lauldi. Baari taga oli Morgan, kes juba esimesel päeval Kaare peale solvus sest Kaarele meeldib veidraid kommentaare teha ning tema võttis seda kui solvanguna. Ja Mirna ja Niel, kes meie timesheet'e allkirjastasid. Pancho's oli ka see hea et saime tagasisaadetud või ülejäänud toitu koju kaasa võtta, need paar nädalat me toitusime mitte just kõige tervislikumalt - burritod, fajitad, nachod ning tacod.
Pancho's juhtus ka palju muud "lõbusat" sest nende süsteem külvas kaost ning segadust, mis ka ülepäeviti vilja kandis, nimelt lendasid köögis asjad ringi kui kokkadel oli halb tuju või ettekandjad tegid vigu, mis juhtus igapäevaselt, kuna iga päev oli keegi uus, kes ei teadnud kuidas asjad käivad. Siis käisid managerid ning omanikud köögis enda viha välja valamas ja karjumas kui vigu tehti ja üks kord sai keegi kes oli pähkliallergik pähklikastme oma fajitadega, see oleks võinud väga halvasti lõppeda. Lõpuks nägin kuidas ettekandjad läksid näost valgeks kui nad avastasid, et on teinud vea ning juba teadsid, et chef sõimab nende näo täis... õnneks mul polnud sellist vastutust ning pean ka mainima, et polnud suurt võimalust selliseid vigu teha, aga kokkuvõtvalt oli seal töötamine põnev. Kõige selle tipuks maksid nad alla miinimumpalga niiet see ei olnud hea motivaator, et oma inimesi hoida tööl kauem kui mõni nädal. Ja siis oligi iga päev keegi uus ja jätkuvalt tehti vigu... surnud ring, minu arvates seal head nahka tulla ei saa. Aga siiski huvitav kogemus ja nüüd proovime kas saame neilt vähemalt miinimumpalga kätte, sest see mis me seal saime polnud tegelikult seaduslik, ei teagi kuidas selline äritegevus pikaajaliselt on olnud jätkusuutlik ning miks töötajad sellega lepivad... no meie leppisime ka kuni Kaare lahti lasti ning mina ära tulin, aga nüüd proovime tagantjärgi raha kätte saada. Eks ta oli parem kui mitte midagi, aga naljakas on mõelda et nädala töö eest Pancho's sain ainult paarkümmend dollarit rohkem kui 2 päeva töö eest Seaview Hotellis. Seaview on meie viimane töökoht Fremantle'is.
Viimane ja tasuvaim tööots oligi Seaview hotellis. Alguses töötasime bistroos ja natuke ka baaris, aga lõpuks ainult värvisime tubasid, kaks nädalat järjest :-) Värvimistööd saime ka kuidagi kokkusattumise tulemusel vms sest algselt otsis omanik Tony just bistrosse ja baari inimesi. Värvimist ta nagu mainis möödaminnes ja palgaläbirääkimised olid läbi sms'i ning kokkulepe suuline. Aga saime hea diili, oma arust vähemalt... Asjad kujunesid päevadega, alguses oli veidi korralagedus et kuidas me siis nüüd seda tegema hakkame, aga lõpuks pidasime timesheete ja töö sai ka oma rütmi sisse. Tegime ühe toa umbes pooleteise päevaga, võtke arvesse et suurt kvaliteeti nad taga ei ajanud :) Esiteks tühjendasime toa mööblist, katsime põrandad, maskeerisime aknad ja bordoo või kuidas seda tapeediäärist kutsutakse ja siis läks värvimiseks! Tegime toale nn uuenduskuuri - seinad said uue värvi ning ka lae tegime üle. Lihtne! Kaare pidi ka mõned augud seinades ära lappima. Olen varem ainult aknaraame värvinud ja Orissaares vintskappi, aga nüüd olen kogenud värvija :) Hea praktika juhul kui tulevikus oma korterit/maja vaja värvida... Põhiliselt oli meie ülemus manager Sarah ja mõnikord käis ka Tony vaatamas mida teeme. Tunnid panime ise kirja ja mõnikord juhtus et me polnud just kõige efektiivsemad, aga õnneks oli kokkulepe tunnipalgaga. Koht oli tore, aga töö muutus tüütuks ning otsustasime et on aeg liikuma hakata.
Seaviews olles sai meil täis ka kolm aastat koos, ainult et me mõlemad unustasime selle õigel päeval. Õnneliku juhuse tahtel käisime aga õigel õhtul bistroo õhtusööki söömas, mis oli meie boonus ja kokkulepe osa peale esimest päeva värvimist, niiet saime kahekesi terves restoranis üksi romantilist õhtut veeta. Õhtuti oli seal harva keegi söömas. Alles 2 päeva hiljem avastasime, et me ikkagi tähistasime, ainult et ise ei teadnud seda tol hetkel :)
Kaare sünnipäeval augustis käisime Perthi loomaaias ja eri kohtades tasuta asju saamas, sest paljudes kohtades saab sünnipäeval ja selle ümbruses tasuta nänni ja miks mitte seda ära kasutada! All pilt mõnedest asjadest ning õnnelik Kaare.
Käisime vaatamas kuidas Perth Mintis kulda valati ja katsusime kullakangi. Lugesime kuidas inimesed siia tulid ja väga algsetes tingimustes lootsid Austraaliast paremat elu leida... Ja mõned vähesed leidsid ka...
Auto ostmine oli pikk protsess. Me ei teadnud palju asju, millele täheldanud pöörata jne. Käisime palju kaubikuid vaatamas, aga head ja/või odavad autod läksid nagu soojad saiad. Mitmel korral osteti auto meil otse nina all ära enne kui saime seda üle vaadatagi. Teistel kordadel olime liialt ebakindlad auto tegeliku väärtuse osas ja kas ootasime liialt kaua või tegime liiga madala pakkumise. Vaatasime ka ühte, mida müüsid eestlased ja suutsime ühe mehe valge dressipluusi mootoriõliga ära rikkuda...
All kompilatsioon piltidest, kui Kia Pregio ostsime. Tal on mõned eripärasused mida oleme avastanud aga üldiselt sõidab kenasti.
Perth AQWA - Austraalia mereelukad on veidike hirmsad. Käisime neid akvaariumis klaasi tagant vaatamas sest Kaare ei lähe muidu vee lähedalegi va kui ta teab et seal kindlasti midagi ei ole nagu bassein näiteks. Nägime stingray'sid ja haikalu ja palju muud huvitavat. Panen siia mõne pildi, sest tekst sellele kogemusele väga au ei anna.
Mitmel korral on Kaare üritanud oma lohet lennutada ja mitmel korral on see ebaõnnestunud, aga ta vedas selle terve tee Taanist kaasa niiet ta ei andnud alla. Lõpuks kui lohe lendama saime, tegi kõva tuul too katki. Nüüd sellest hoolimata otsib Kaare ikka kohti, kus lohet saaks lennata. Kuigi üks tiib on veidi katki, siis saab taga lennata kenasti.
Nagu varem kirjutasin, siis elasime viimasena Fremantle's Seaview hotellis, see oli kokkokkulepe osa, maksime 150 dollarit üüri nädalas. Hotellis elas veel teisigi, kes kas töötasid Seaviews või selle läheduses.
Õhtuti istusime mõnikord terrassil grilli juures ja see tekst ja mannerismid mida seal näha sai meenutasid mulle mõnikord Austraalia seriaali nimega Housos. Kus juures üks meestest oligi originaalselt pärit Sunnyvale'ist, kust ka seriaali tegelased pärit on. Ei oskagi mitteteadjatele selgitada kuidas see täpselt välja nägi aga naljakas oli küll mõnikord. Iga õhtu joodi õlut või midagi. Kõik olid väga toredad ja sõbralikud - alati pakuti juua ka meile :-) Turvamees Ben oli meiega sarnase kokkulepega Seaviews tööl, Jaz töötas mingis ehitusfirmas ja tegi katuseid veekindlaks, siis oli seal veel üks naine, kes töötab pagariäris ja meile tasuta croissante ja saiakesi tõi ja tema elukaaslane, kes ka ehituses töötas. Baaris töötasime koos Cameroniga, Iirimaa tüdruku Cristine ja ühe saksa backbackerite paariga Frauke ja Jannik. Köögis oli 2 kokka, üks oli sõbralik ja tore mees, teine oli kreisi taktitundetu britt, aga õnneks meeldisime me talle ja seetõttu suhtus ta meisse hästi, paljudel nii ei vedanud ;-)
Peale Seaview'd võtsime suuna põhja Pinnacles'ide suunal, aga sellest ja meie roadtripi seiklustest kirjutan teinekord. Sinnamaani "Have a good one!"
